Viimane

Selle blogi maht on kahjuks täis saanud. Et mul aeg-ajalt tuleb ilmselt ka edaspidi tahtmine mälestuste jäädvustamiseks ja elamuste jagamiseks kuhugi midagi kribada, siis tekitasin selle jaoks uue koha. Kohtumiseni!

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Kevadine tiir kodumaal

Lihavõtete ajal tegime tiiru kodumaal, küll õige põgusa, aga abiks seegi, kui eelmisest korrast juba üle 7 kuu möödas. Laps tundis puudust kaljast ja mina raamatupoodidest, nüüd said mõlema soovid rahuldatud.

Tallinnas peatusime väga toredas hostelis keset vanalinna Munga tänaval, kus kahene tuba maksab 30 eurot. Selle raha eest on seal atmosfääri ja mugavusi rohkem kui küll. Asukoht ei saanuks enam parem olla – sööma, kinno või śoppama, igale poole vaid mõni minut jalutada. Meil vedas ka sellega, et saime enda käsutusse 4-inimese toa, mis oli tõeliselt suur ja avar saal, maalitud laetaladega. Saime uhkelt laiutada.

DSC_1238

Söögikohtade tase läheb Eestis aasta-aastalt kõrgemaks, selgi korral oli ridamisi ainult positiivseid elamusi. Esimesel õhtul külastasime Chakrat Bremeni käigus, sest india köök on üks minu suuri lemmikuid. Armas koht ja armas teenindus, aga edaspidi jätaks menüüst siiski need kolme piprakaunaga toidud valimata, mida C. seekord liigses uljuses tegi. Tulekahju suus oli päris korralik.

DSC_1213

Teisel päeval proovisime uut kaasaegset eesti kööki restoranis Farm, mille veidravõitu aknast pole võimalik peatumata mööda minna. Kaameratega turistid on selle ees pidevalt järjekorras. Välisel vaatlusel oleks justkui loodusmuuseum, aga seestpoolt igati aus restoran.

DSC_1237

Pidulaua taga möllavad metssiga ja hunt:

DSC_1232

Jänkuonu vaatab tasa ja targu eemal:

DSC_1233

Alustuseks tellisime eelroogade valiku, millest kõik maitses imehea:

DSC_1223

Põhiroaks olid minul sellised ülimalt hõrgud hirvelihakotletid mustsõstrakastmes:

DSC_1224

ning magustoiduks beseesegadik:

DSC_1229

Suurimaks elamuseks oli aga hoopis nende astelpajulimonaad – sellist sügavoranźi vitamiinipommi manustaks iga päev klaasikese või kolm-neli-viis.

Ka sisekujundus on seal hästi detailirohke – näiteks sattusin ma istuma sellise śokolaaditordi kõrvale. Võttis ikka aega, enne kui ma aru sain, et tegemist on mulaažiga:

DSC_1228

Lisaks gurmeeseiklustele käisime 3 korda kinos – 1944, Muumid ja Lammas Shaun. Esimene oli võimas ja läbiraputav, teine omamoodi ja armas, kolmas hoogne ja ülinaljakas. Suurepäraselt veedetud aeg.

Muuseumitest jäi seekord sõelale NUKU, kus toimus südamlik taaskohtumine Shreki lohega:

DSC_1216

Lisaks Tallinnale jõudsime põigata ka Pärnusse ja Haapsallu. Esimeses neist külastasime Edelweiss’i, mis minu jaoks oli esmakordne kogemus. No mis ma oskan öelda – toidud olid väga ok, aga nende pooleteisetunnine ootamine liig mis liig.

Haapsalus oli aga raskusi üldse mõnda avatud söögikohta leida, sest ilmnes, et praegusel turismihooajavälisel ajal eelistab enamik kohti vanalinnas oma uksed E-K kinni hoida. Õnneks päästis olukorrast vana hea Müüriääre.

Haapsalu-käigul oli tegelikult 2 eesmärki – lõõgastumine Thalasso Spas (mmm – merevaatega soojendusega lamamistoolid ja hommikused pannkoogid) ja kinnisvaratrip (palju põnevaid ja huvitavaid maju…).

Ostetud sai ka seda ja teist. Näiteks need imelised klaasist koolibrid ühest Tallinna vanalinna poest. Ma ju võiksin oma kodu ainult klaasesemetega täitagi. Murano saar on minu maapealne paradiis. Aga selliseid imelisi koolibrisid ei näinud ma isegi Veneetsias. Kusjuures pärit on need, üllatus, üllatus – Venemaalt. Nüüd elavad nad mu kodus hiina kase okstes.

DSC00671

Posted in Kodumaal | Lisa kommentaar

Külas Harry Potteril

1

Veebruarikuu koolivaheajal tuli C.-le terveks nädalaks külla sõber Markus Eestist, kellega nad eelmisel suvel maal tutvusid ja koos bändi tegid. Nüüdki kulus neil, muusikakoolis käivatel poistel, suurem osa aega muusikale. Pillipuudust õnneks polnud – lisaks klaverile on meil kodus nüüd ju ka 2 kitarri ja võimendi, nii et mitu lugu sai suisa linti lauldud ja salvestatud.:)

Muidugi tutvustasime Markusele ka Brüsseli vaatamisväärsusi – poisid käisid loodusmuuseumis, muusikamuuseumis, Atomiumis, Parlamentaariumis, Lascaux’ koopajooniste näitusel, automaailmas ning sõjamuuseumi lennukite osakonnas. Nädalaks päris tihe programm.:) Aga põhisündmus oli hoopis see, et sõitsime üheks päevaks Londonisse Harry Potteri maailma.

DSC_1156

Potteri-idee sain juba mõnda aega tagasi siit blogist ja jätsin tookord õiget aega ootama. Kui siis Markuse ema mulle reisi planeerides kirjutas, et Markus loeb parasjagu Potteri-sarja, tundus mulle, et aeg Warner Brosi stuudiotesse sõiduks on viimaks küps. Ma ise pole küll ühtegi Potteri raamatut lugenud ning ka C. luges läbi ainult ühe raamatu koolis kohustusliku kirjandusena, nii et Potteri fännidega meie puhul muidugi tegu ei ole. Filme oleme siiski mõlemad vähemalt 3-4 tükki näinud, seega lootsin, et mingit äratundmisrõõmu filmist tuttavad ruumid ja rekvisiidid meile ikka pakuvad. Pealegi on C. viimasel ajal mõtlema hakanud, et tore oleks tulevikus just filmitööstuses tegutseda, nii et see oli veel üks ekstrapõhjus neid kinomaailma telgitaguseid vaatama sõita.

5

Piletite hankimine ei olnudki nii lihtne. Need on rangelt kellaajalised ning vaatamata krõbedale hinnale juba kuu aega ette välja müüdud. Õnneks siiski oli veel võimalik osta pileteid koos Londonist sõitva eribussi edasi-tagasi transfeeriga. See tõstis piletihinna küll pea kahekordseks, aga vähemasti oli neid veel koolivaheajanädalaks saada, mil Markus meile külla pidi tulema. Kokkuvõttes ei tulnudki see ehk eriti palju kallim, sest Londonist rongiga kohale sõites oleks ühe inimese rongipilet olnud ka peaaegu 10 naela üks ots.

DSC00108

Eribuss võtab inimesi peale kahest kohast Londonis – Victoria jaama juures ja Baker Streeti nurgal. Iga täistund läheb üks buss ja check-in lõpeb 15 minutit enne väljasõitu.

Jõudsime Brüsselist Eurostariga hommikul kell 10 Londonisse ja meie piletid olid kell 12 väljuvale bussile. Mõtlesin, et meil jääb ilusti 2 tundi aega, et rahulikult läbi linna jalutada ja Markusele natuke ka muud Londonit näidata. See plaan töötaski esimesed poolteist tundi – jalutasime risti läbi Londoni ja tee peale jäi nii mõndagi, muu hulgas ka vahtkonnavahetus Buckinghami palee ees. Ilm oli imeilus – päike säras pilvitus taevas ja sooja oli 10 kraadi.

Lõpus läks aga ajaliselt vägagi kriitiliseks, sest selle bussi väljumiskoht ei ole just ülearu selgelt tähistatud (123-151 Buckingham Palace Road – st ligemale 30 majanumbrit) ning seda andis üksjagu otsida. Vahtkonnavahetusega seoses kaotasime oma teel ka väärtuslikke minuteid, sest mitmes kohas tuli tükk aega oodata, enne kui üle tee pääses. Kui olime viimased 20 minutit ringi sahminud ja aeg oli juba tegelikult täis, küsisin meeleheites esimeselt suvaliselt inimeselt, ega ta ei tea, kust HP buss väljuda võiks. Tuli välja, et puht-juhuslikult oli tegu just õige inimesega, kes enam-vähem selleks seal seisiski, et teed juhatada. :) Olimegi just õiges kohas – tuli lihtsalt kaubanduskeskusest sisse keerata, treppidest üles ronida ja otse edasi minna – buss ootas sisehoovis, kenasti posti taga.

2See tundus kõik sama ulmeline nagu see 9 3/4 perrooni-lugu HP raamatus.:) Kell oli küll juba mitu minutit üle kolmveerand kaheteistkümne, aga õnneks siiski saba seisis alles ja saime ilusti sisse.

Sõit Warner Brosi stuudiotesse kestis rohkem kui tund aega, ehkki need asuvad Londonist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Lihtsalt teedel olid pidevad ummikud, nii et me rohkem seisime paigal kui liikusime edasi.

Kohale jõudsime veerand 2. Meie piletid olid küll kella 2 sissepääsuks, kuid saime sisse natuke varem. Stuudiote külastuseks on arvestatud 3 tundi, nii et tagasisõiduaeg oli meil kell 17. Küsisin bussis, kas oleks võimalik sõita tagasi tund aega varasema bussiga, sest muidu me ei oleks jõudnud oma Brüsseli rongile, mis väljus 19.30. Bussineiu ütles, et on võimalik siis, kui vabu kohti üle jääb. Jäime siis sellele lootma. Teise võimalusena oleks tulnud Londonisse tagasi sõita rongiga, mis oleks tähendanud 30 naela lisakulu.

3

Aga nüüd siis stuudiotest. Uskumatu on mõelda, et kõik need 8 HP filmi võeti üles justnimelt nendes ruumides nende rekvisiitide ja kostüümidega ning et kõik need aastad käisid lapsnäitlejad sealsamas ka koolis. See oli neil selline täiesti omalaadne kinnine maailm seal. Mis tunne pidi neil küll olema, kui see elu 10 aasta pärast viimaks läbi sai ja nad, siis juba täiskasvanud inimesed, reaalsesse tavaellu astusid? Kas selle tavamaailmaga üldse ongi enam võimalik harjuda, kui kõik su õrnad kujunemis- ja arenemisaastad mööduvad nõidade ja kollide võlustuudios?

DSC_0973

Enne ringkäiku stuudiotes näidatakse 15-minutilist filmi selle kohta, kuidas neid kaheksat filmi nendes samades ruumides üles võeti. 3 nüüdseks täiskasvanud peategelast meenutavad stuudiotes veedetud 10 aastat – näeb kaadreid põlevate küünaldega sünnipäevatortidest võtteplatsil jne. Nende sõnul armastasid nad sellest kümnest aastast igat sekundit. Loodetavasti oligi see päriselt nii.

Filmi lõpus lähevad Harry, Hermione ja see punapäine poiss sisse filmist tuttavast kuldsest peaväravast ja kutsuvad publikut endaga kaasa. Ekraan libiseb üles ja selle taga ongi elusuuruses seesama värav. Nii et selline põnev astumine päriselust filmimaailma. Väravakaar on ehtsast kivist, mitte plastmass.

DSC_0975

DSC_0974

Üldse oli väga muljetavaldav, kui palju tähelepanu on pööratud viimselegi detailile. Kõik on ehtsast materjalist, hoolikalt viimistletud, päris. Kõige selle taga on ca 4000 inimese aastatepikkune töö.

Väravast sisse astudes jõuab nõiakooli söögisaali.

DSC00117

DSC00120DSC00133DSC00122DSC00128DSC00130

DSC00125

DSC_0992

DSC_0983

Järgmine ruum oli sopiline ja multifunktsionaalne, kus igas nurgas erinev tegevuskoht ja võtteplats. Minu jaoks, kes ma vaid paar filmi näinud olen, oli seal tuttavat muidugi üsna napilt, aga tõelisele Potteri fännile võib selle saali külastus küll elu elamuseks kujuneda.

DSC00192

DSC00136

DSC00164

DSC00154

DSC_1072

DSC_0995

Sai tutvuda kostüümide ja rekvisiitidega:

DSC_0999

DSC00142

DSC00146

DSC00179

DSC00149

DSC00187

DSC00205

DSC00172

DSC00189

DSC00196

DSC00225

DSC_1033

DSC_1006

Fotodelt ei tule see välja, aga paljud rekvisiidid olid liikuvad – paja sees liikus kulp, triikraud triikis, vardad kudusid ise salli jne.

Lendluupallid:

DSC00223

DSC00220

Kuna tegu oli koolivaheajanädalaga, oli veel üks boonus – kohal olid ka filmides üles astunud loomad-linnud:

DSC00160

DSC00211

DSC00257

DSC_1079

Edasi viis teekond õue. Kuulus 3-kordne buss:

DSC_1081

DSC_1090

DSC_1088Järgmine ruum oli filmitehniliselt ehk kõige huvitavam – sai põhjalikult uurida, kuidas tehakse eriefekte ja valmistatakse igasuguseid koletisi-fantaasiaolendeid. Tundub väga põnev töö. Ma arvan, et see võiks C.-le kunagi sobida küll. ;D

DSC00281

DSC00300

DSC00302

DSC00293

DSC_1106

DSC_1111

DSC_1113

Neljandasse ruumi oli ehitatud terve tänav:

DSC00319

DSC00323

DSC00331

DSC_1132

DSC_1122

DSC00315

DSC_1124

Seejärel sai näha suurt hulka makette, mis selle filmi tarbeks ehitada tuli:

DSC00345

DSC00347

Viimane makett võttis ahhetama:

DSC_1143

DSC00368

Paljud inimesed istusid seal seinte ääres pinkidel ja imetlesid kiirustamata:).

Viimane saal oli täis nimelisi võlukepikarpe kõigile neile inimestele, kes HP filmidesse oma panuse andsid. Karpe oli seal ikka tuhandeid.

DSC_1150

DSC00383

Ja oligi tuur läbi. Meil kulus selleks tiba rohkem kui 2 tundi. Kuuldavasti läheb enamikul inimestel seal oluliselt kauem, polevat haruldane, kui keegi seal terve päeva ringi uudistab. Viimane atraktsioon oli suveniiripood.😀 See oli ka muidugi väga populaarne koht, iga kassa juures vonkles hiigelpikk saba.

DSC_1153

Algul arvasin küll, et ei osta midagi, aga lõpuks ikka tulime sealt koos ühe kruusiga ära. See tundus lihtsalt nii toredasti C-le paras suurus. Kõik kodusolevad tassid on talle liiga väikesed. Ja HP poele kohaselt pole see muidugi tavaline kruus.

tass

Kui sellisse kuuma jooki valada, tekivad kruusi pinnale võluväel sellised jalajäljed :):

tass2

Posted in Inglismaa, Lastega tore minna | Lisa kommentaar

Triibulised tordid

DSC_0916

Pärast kondiitrikursust Pariisis ja aastavahetustralli Viinis on jaanuar kiiresti ja märkamatult möödunud. Harjutan uusi õpitud oskusi ja katsetan tasapisi kogu seda kohvritäit põnevaid kondiitritarvikuid, mille Pariisist endaga kaasa vedasin. Enamik õhtuid möödub köögis kreeme segades.:) Õnneks tuleb sõpradelt piisavalt tellimusi, nii et kõike ise ära sööma ei pea, ehkki lapsel poleks kindlasti sellegi vastu midagi. Tema võiks lõdva randmega terve tordi enam-vähem korraga ära süüa.

Päris igat kooki ma üles pildistama pole hakanud, sest enamasti valmivad need õhtuti ja lambivalguses ei õnnestu telefoniga just erilisi kunstfotosid teha. Tegelikult on minu uue telefoni kaamera supertubli – sügisest alates on kõik siinsed blogipildid telefoniga tehtud. Meil on küll lähiajal plaanis ka esimene väheke korralikum fotoaparaat osta – eks ikka põhiliselt selle mõttega, et teha ilusamaid tordifotosid.😉 Aga iseenesest olen oma telefonikaameraga väga rahul ja võin Sony Xperia Z3 mudelit südamerahuga kõigile soovitada.

Kuna LCB keskastme programm koosnes meil suures osas vahtudest ja kreemidest, siis põhiliselt olengi oma viimaste nädalate tordid neid omavahel kombineerides kokku pannud.

Liinale läks selline mandlibiskviidiga mango-vaarika-murakatort, värviline ja päikseline nagu Liina isegi:

SAM_2751SAM_2744

Läbilõikefoto tegi Liina tütar:

DSCN2783

Andreale meisterdasin vaarika-mustsõstra-śokolaaditordi:

DSC_0910

Selle mango-vaarikatordi sõime kodus ära koos Margitiga:

DSC_0909

Triibukookide vahepeal sooviti minult “Frozeni” filmi teemalist sünnipäevatorti. Suhkrumassi ja martsipaniga puudub meil teatavasti vastastikune sümpaatia ning kahtlesin algul pikalt, kas ma üldse võtangi selle töö ette. Aga kuna tellijad olid erakordselt armsad inimesed ning olid kohe nõus minu ettepanekuga, et lumise maastiku võiks suhkrumassi asemel kujundada sefiirist, siis lõpuks olin ikkagi nõus midagi valmis pusima.

Uh, ma pole ühegi koogiga nii palju vaeva näinud, kui selle Elsa kujuga! Kuna tort pidi tulema suur, ca 40 inimesele, siis ei saanud ka seda kaunistavad kujud väga väikesed olla. Esimene Elsa, mille internetist leitud õpetuste järgi juba nädalapäevad enne tähtaega valmis nikerdasin, tuli täitsa tõetruu. Südaöö paiku lõpetades olin oma saavutusega ise üpris rahul. Kes aga oleks osanud seda ette näha, et martsipankuju oma raskuse all kokku vajub. Hommikul oli saledast neiust saanud matsakas mammi. Venitasin ta siis järgnevatel päevadel aeg-ajalt uuesti pikemaks, tema aga muudkui kahanes trullakaks tagasi. Lõpuks lõikasin üldse keha alt ära, panin torso grilltiku otsa ja mõtlesin sinise kleidi selle ümber keebi põhimõttel kinnitada. Paraku tuli tort selleks liiga madal, et sisse torgatud grilltikk Elsa raskust kandes püsti oleks jäänud.

Viimaks jäi nii, et panin Elsa istuma eraldi alusele, et ta mul kogu torti ära ei rikuks. Kogu taies nägi välja selline:

DSC_0929

Õnneks tuli hiljem vastukaja, et sünnipäevalaps oli tordiga väga rahule jäänud ning kõige rohkem oli talle meeldinud Elsa kuju.😀

Kõige viimane tort läks aga Eesti Saatkonda proovitordiks. Jällegi mango ja vaarikas.

DSC_0944

Tegin igaks juhuks samasuguse väiksema koju, et veenduda läbilõike ja maitse kvaliteedis. Ei ühe ega teisega ma tegelikult ise päris rahule ei jäänud – läbilõige olnuks efektsem, kui oleksin kasutanud śokolaadibiskviiti ning vahukoor oleks pidanud olema teise firma oma. Aga proovikatse läbis see tort õnneks siiski edukalt ning mulle usaldati austav ülesanne valmistada järgmisel nädalal tort meie peaministrile.:) 15 poliitikut ja diplomaati ning 4 autojuhti. Saab olema põnev.

 

Posted in Dolce Vita | 1 kommentaar

Aastavahetus Viinis – 4. päev. Hundertwasseri maja ja loodusmuuseum

DSC_0802

Oligi käes viimane päev ja leidsin ennast mõttelt, et Viinist on kahju lahkuda. Tavaliselt on mul reisi lõppedes pigem hea meel koju tagasi jõuda, aga Viinis oleks tahtnud veel mõned päevad olla.

DSC_0744

Hommikul oli ilus ilm ja tegime mõned jalutustiirud linna peal. Kohe meie kodu lähedal asuvad Viini kaks kõige kuulsamat juugendmaja – Majoolika maja ja Wagneri maja, mõlema arhitektiks Otto Wagner. Noh, olid ilusad küll, aga kui elad sellises juugendimetropolis nagu Brüssel, siis on juugendiga muidugi raske üllatada.

DSC_0797

Nende majade kõrval sumiseb pikk ja kirev Naschmarkt, nn “näksiturg”, kust võib leida palju põnevat. Ostsime kaasa imeliselt lõhnavat teed.

Seejärel möödusime juugendkunstimuuseumist, mida kutsutakse “kuldseks kapsaks”:

DSC_0796

veel mingist huvitavast majast:

DSC_0799

Karli kirikust:

DSC_0800

ja Karli platsist:

DSC_0801

Linnapargis tegime kohustusliku fotosessiooni Straussi kuldse kuju ees. Enne meid jäädvustas ennast seal üks suur rühm Hiina turiste, kes ootasid kõik ilusti kahekaupa järjekorras ja giid siis muudkui pildistas. Igaüks hoidis poseerides käes mingit lippu, küllap vist turismifirma logoga.

DSC_0845

Lisaks Straussile on Viinis monumendid muidugi ka teistele heliloojatele, näiteks Mozartile:

DSC_0734

ja Schubertile:

DSC_0853

Edasi oli meie sihtkohaks Hundertwasseri maja. See 1985. aastal ehitatud meistriteos toob kohe pähe võrdluse Barcelona ja Antonio Gaudiga. Samasugune kirev, voolav ja looduslähedane mängulisus. Majas asub 52 korterit, nii et igatepidi toimiv ja funktsionaalne hoone.:)

DSC_0864

DSC_0857

Ka Hundertwasserhausi kõrval olev maja on väga huvitava arhitektuuriga, ehkki hoopis teises stiilis:

DSC_0855

Tagasiteel tekitas C.-s palju elevust selline mustkunstipood:

DSC_0854

Viimane kultuuriobjekt, mida külastasime, oli loodusmuuseum. Selleks hetkeks olime juba üsna väsinud, aga õnneks on see muuseum kuidagi väga lihtsalt ja loogiliselt läbikäidav. Kusjuures hoone ise on veel palju huvitavam kui eksponaadid, tõeliselt suursugune:

DSC_0887

Äärmiselt kaunis fuajeepõrand:

DSC_0894

Majesteetlik kohvikulagi:

DSC_0888

DSC_0893

Viini loodusmuuseumi kõige kuulsam eksponaat on 40 000 aasta vanune Villendorfi Veenus, mida teab ilmselt iga inimene mõnest (kunsti)ajalooõpikust:

DSC_0869

Aga saab näha ka sellist ligi 60 kilost kullakamakat Austraaliast:

DSC_0865

Tervet rodu taevast sadanud meteoriite:

DSC_0875

Sauruseid ja mammuteid:

DSC_0880

…ja väga palju muud. Kiviajainimeste osakonnas võib lasta end pildistada ja töödelda siis mõneks koopainimeseks. Ise saab valida, milline liik olla tahad – C. valis välja neandertaallase, kusjuures minu meelest näeb ta isegi sellena täitsa intelligentne välja:) :

DSC_0885

Pärast seda muuseumit olime omadega küll juba täitsa kutud, aga kuna tegu oli ikkagi viimase õhtuga, läksime pärast ikkagi veel kohvikusse, sinnasamasse Ritterisse, kus meie koogiseiklused algasid. Ring sai täis – tellimisele läks Esterhazy kõrval jälle moonitort, sest muud nende valikus nii hilja õhtul ei olnudki.
DSC_0902

 

 

 

Posted in Austria | Lisa kommentaar

Aastavahetus Viinis – 3. päev. Vaateratas, Hispaania Ratsakool ja Haus der Musik

Uut aastat sobib minu meelest hästi alustada tiiruga vaaterattal. Viini vaateratas Prateri pargis pole pealegi mitte mõni tavaline vaateratas, vaid lausa 118 aastat vana, püstitatud 1897. aastal keiser Franz Josephi 50. valitsusaastaks ning on nüüd saanud üheks peamiseks linna sümboliks. Rattal keerlevad ringi omapärased vagunid, mis meenutavad ehitussoojakuid ja kuhu mahub korraga sisse kümmekond inimest. Ratas on olnud mitme filmi tegevuskohaks, näiteks toimusid sellel The Third Mani ja ühe James Bondi filmi võtted.

DSC_0746

Sissepääsu ees on kasutuselt mahavõetud vagunitesse kujundatud väike muuseum:

DSC_0749

Kuna Prateri park asub kesklinnast eemal, Doonau kanali ääres, siis väga palju Viini ennast sellelt rattalt näha ei saa. Aga see maailma vanim vaateratas on elamus omaette.

DSC_0752

DSC_0755

Pärast taevatiiru olid meil piletid ostetud kell 14 algavale ekskursioonile Hispaania Ratsakoolis. Algselt oli mul kavas minna vaatama ka mõnda selle kooli hobuetendust, aga Tripadvisoris kommentaare lugedes sai selgeks, et etendus ei ole oma pea 100-eurost piletihinda väärt. Küll aga räägiti positiivselt kooli korraldatavatest ekskursioonidest, nii et sinna me siis läksimegi.

Hispaania Ratsakooli tantsivaid valgeid Lipizzaneri hobuseid mäletan juba oma lapsepõlvest, kui nende etendus oli koos Viini Filharmoonia uusaastakontserdiga alati ETV 1. jaanuari programmis. Ma ei tea, võib-olla on praegugi?

Tegu on siis graatsilisi samme astuvate, hüppavate ja kadrilli tantsivate valgete hobustega, kelle tõu nimetus tuleb Lipizza-nimelisest külast, mis kunagi kuulus Itaaliale ja praegu Sloveeniale. Hobused elavad nelinurkse õue ümber kolmel korrusel asuvates tallides. Giid rääkis, et korstende arvu järgi katusel hinnati vanasti majaomaniku jõukust ning muidugi oli eriti uhke näidata, et keisril jätkub raha ka hobusetallide kütmiseks. Tallidel on kokku 21 korstnat, aga neist töötavad vaid pooled, ülejäänud on võltsid.😀

DSC_0765

Tallides sees oli pildistamine muidugi keelatud, et hobuseid mitte häirida, aga õue peal ühe pildi siiski tegin.

DSC_0757

Muide, mitte kõik Lipizzanerid ei ole valged – sündides on nad hoopis pruunid ja hiljem muutub 99% neist valgeteks. Ja ehkki ülejäänud 1% pruune hobuseid etendustel kaasa ei tee, on nad siiski ratsakoolile vajalikud, sest usutakse, et kool püsib täpselt seni, kuni selles leidub vähemalt üks pruun Lipizzaneri hobune.

Igal suksul on oma personaalne sadul:

DSC_0756

Hobuetendust saab igal õhtul vaadata selles uhkes barokksaalis. Otsaseinal on Karl VI portree, kelle korraldusel see kool omal ajal rajati. Kõik saali sisenevad ratsanikud tervitavad portreed oma kolmnurkset mütsi kergitades.

DSC_0758

DSC_0760

Ratsanike koolitus algab vahemikus 16-23 eluaastat ja kestab kokku kümmekond aastat. Pensionile minnakse alles 65-aastaselt. Nagu hobused, peavad ka kõik ratsanikud olema ühes mõõdus – 170 cm pikad. Lisaks tavalistele ratsanikele on võimalik kandideerida pearatsanikuks. Nemad peavad oskama rohkem võõrkeeli, sest etendustega käiakse sageli ka välismaal turneel ning ainult pearatsanikel on õigus anda intervjuusid. Korraga võib koolis olla kokku 4 chefi, hetkel on neid 2.

Pärast ekskursiooni hobukoolis turgutasime end kahe Viini köögi klassikuga – pannkoogisupi ja Viini šnitsliga:

DSC_0767

DSC_0770

Seejärel külastasime muusikamuuseumi Haus der Musik. Selle lahtiolekuajad on väga sõbralikud – 365 päeva aastas kell 10-22.

Suur muusikahuviline nagu C. on, oli see maja just tema jaoks – 4 korrust põnevaid eksponaate. Paljutõotav oli juba sissepääsutrepp, mis oli muudetud helisevateks klaveriklahvideks:

DSC_0776

Haus der Musik on alles hiljuti avatud ning seetõttu täis kaasaegset tehnoloogiat – saab teha igasuguseid heli ja muusikaga seotud eksperimente või siis näiteks miksida olemasolevatest helifailidest kokku oma isikliku CD.

Väga lahe oli võimalus dirigeerida Viini filharmoonikuid. Selleks tuli seista suure kinoekraani ette, millel mängis ehtne Viini Filharmooniaorkester, valida muusikapala ja hakata dirigendikepiga vehkides orkestrit juhatama. Orkester reageeris kepi liikumise rütmile ning kui see ei olnud täpne, kajastus see orkestrantide mängus ekraanil. Kui kellegi juhatus väga mööda läks, hakkasid orkestrandid poognatega kopsima, tõusid pahaselt püsti ja ütlesid, et nad kannatavad küll palju välja, aga see on ka nende jaoks liig. Kui aga läks hästi, siis orkestrandid aplodeerisid pala lõppedes püsti seistes. C. puhul oli muidugi see viimane variant.:) Ma omastarust filmisin kogu seda etteastet, aga pärast enam oma telefonist leida ei suuda…

Veel oli tore võimalus muuta oma nimi muusikaks, kasutades selleks Mozarti leiutatud kavalat valemit, mida ta olevat kasutanud oma klaveriõpilaste lõbustamiseks.

DSC_0783

DSC_0786

Mozart oma õe ja vanematega:

DSC_0784

Koju minnes läksime mööda valgustatud Riigiooperist:

DSC_0789

Loodetavasti tuleb 2015. aasta nüüd hästi tegus, sest esimene päev oli küll väga kirju.:)

 

Posted in Austria | Lisa kommentaar

Aastavahetus Viinis – 2. päev. Schönbrunn

DSC_0663

Teisel päeval, mis ühtlasi oli 2014. aasta viimane, jalutasime Schönbrunni. See asub kesklinnast kaugemal, aga siiski täiesti kõnnitavas kauguses. Ilm oli sellel hommikul tõeliselt talvine, nii et varbad hakkasid saabastes õige varsti natuke külmetama.

Järjekord kassade taga oli pikk ning lisaks olid piletid kellaajalised, mis tähendas, et pärast nende ostmist oleks tulnud veel paar tundi oodata. Seega ei hakanud me sisse minema, vaid tegime tiiru lossipargis:

DSC_0643

DSC_0655

DSC_0637

Uudistasime ka jõuluturgu lossi ees. Peamiseks kaubaartikliks olid seal jõulukaunistused.

DSC_0629

DSC_0632

Ka söögivalik oli üsna suur ning C. soovil proovisime ära ühe Austria spetsialiteedi – Kaiserschmarrni, mis kujutab endast tükkideks lõigatud paksu pannkoogilaadset küpsetist, mis on kastmega üle valatud. Enamasti ploomikeedisega, aga meie valisime vaniljekastme:

DSC_0640

Ühes lossi kõrvalhoones asub kohvik Residenz, kus saab igal täistunnil vaadata struudlishow‘d:

DSC_0694

Pooletunnine show toimub sellises armas võlvlaega ruumis:

DSC_0667

DSC_0668

DSC_0669

Teatavasti peab struudlitainas olema nii õhuke, et läbi selle näeks lugeda ajalehte. Meie showmees demonstreeris meile, et nii see tõepoolest oli – struudliretsept oli läbi taina ilusti näha.

DSC_0676

DSC_0680

DSC_0685

Kusjuures tainast ei rullinud ta mitte laual, vaid viskas hoopis keerutades õhku ja venitas küünarnukkidega. Show tulemus läheb sealsamas degusteerimiseks:

DSC_0666

Õhtul käisime veel teiselgi jõuluturul, mis oli Viini raekoja ees.

DSC_0708

Seal oli kõige minevamaks kaubaks kuum punš (lastele ka alkoholivaba) ja hõõgvein. Jooki serveeriti kelmikas kärbseseenetassist, mille eest tuli jätta 3 eurot panti ja mille võis siis soovi korral omale mälestuseks jätta.

DSC_0702

Lahe oli vaadata kõiki neid sadu inimese seenetassid käes.:)

Kuna õhtupoole läks ilm veelgi külmemaks, läksime vahepeal koju soojenema, et siis enne keskööd minna uuesti kesklinna ilutulestikku vaatama.

Vana-aasta õhtusöögiks oli meil muu hulgas Sacheri tort:

DSC_0716

Valasime ka jõuluturult ostetud õnnetina. Tina müüdi seal erinevate kujukeste kujul (pissipott, äratuskell, põrsas jt), mis tuli siis kaasapandud kulbi sees üles sulatada ja vette valada. Kusjuures minu ja C. valatud õnn nägi üsna ühesugune välja. Siin sulatab C. oma äratuskella:

DSC_0717

Uue aasta ilutulestikku lastakse Viinis peamiselt kahes kohas – Raekoja ja vaateratta juures. Esimene paistis hästi ära ka Hofburgi palee eest, kuhu oli meie kodust kümmekond minutit jalutada. Valgustatud palee:

DSC_0722

ja ilutulestik:DSC_0724

Ma loodan, et nii ülevas meeleolus saabunud uus aasta saab olema kõigi jaoks suurepärane.:)

 

 

 

 

Posted in Austria | Lisa kommentaar