
Veebruarikuu koolivaheajal tuli C.-le terveks nädalaks külla sõber Markus Eestist, kellega nad eelmisel suvel maal tutvusid ja koos bändi tegid. Nüüdki kulus neil, muusikakoolis käivatel poistel, suurem osa aega muusikale. Pillipuudust õnneks polnud – lisaks klaverile on meil kodus nüüd ju ka 2 kitarri ja võimendi, nii et mitu lugu sai suisa linti lauldud ja salvestatud. 🙂
Muidugi tutvustasime Markusele ka Brüsseli vaatamisväärsusi – poisid käisid loodusmuuseumis, muusikamuuseumis, Atomiumis, Parlamentaariumis, Lascaux’ koopajooniste näitusel, automaailmas ning sõjamuuseumi lennukite osakonnas. Nädalaks päris tihe programm. 🙂 Aga põhisündmus oli hoopis see, et sõitsime üheks päevaks Londonisse Harry Potteri maailma.

Potteri-idee sain juba mõnda aega tagasi siit blogist ja jätsin tookord õiget aega ootama. Kui siis Markuse ema mulle reisi planeerides kirjutas, et Markus loeb parasjagu Potteri-sarja, tundus mulle, et aeg Warner Brosi stuudiotesse sõiduks on viimaks küps. Ma ise pole küll ühtegi Potteri raamatut lugenud ning ka C. luges läbi ainult ühe raamatu koolis kohustusliku kirjandusena, nii et Potteri fännidega meie puhul muidugi tegu ei ole. Filme oleme siiski mõlemad vähemalt 3-4 tükki näinud, seega lootsin, et mingit äratundmisrõõmu filmist tuttavad ruumid ja rekvisiidid meile ikka pakuvad. Pealegi on C. viimasel ajal mõtlema hakanud, et tore oleks tulevikus just filmitööstuses tegutseda, nii et see oli veel üks ekstrapõhjus neid kinomaailma telgitaguseid vaatama sõita.

Piletite hankimine ei olnudki nii lihtne. Need on rangelt kellaajalised ning vaatamata krõbedale hinnale juba kuu aega ette välja müüdud. Õnneks siiski oli veel võimalik osta pileteid koos Londonist sõitva eribussi edasi-tagasi transfeeriga. See tõstis piletihinna küll pea kahekordseks, aga vähemasti oli neid veel koolivaheajanädalaks saada, mil Markus meile külla pidi tulema. Kokkuvõttes ei tulnudki see ehk eriti palju kallim, sest Londonist rongiga kohale sõites oleks ühe inimese rongipilet olnud ka peaaegu 10 naela üks ots.

Eribuss võtab inimesi peale kahest kohast Londonis – Victoria jaama juures ja Baker Streeti nurgal. Iga täistund läheb üks buss ja check-in lõpeb 15 minutit enne väljasõitu.
Jõudsime Brüsselist Eurostariga hommikul kell 10 Londonisse ja meie piletid olid kell 12 väljuvale bussile. Mõtlesin, et meil jääb ilusti 2 tundi aega, et rahulikult läbi linna jalutada ja Markusele natuke ka muud Londonit näidata. See plaan töötaski esimesed poolteist tundi – jalutasime risti läbi Londoni ja tee peale jäi nii mõndagi, muu hulgas ka vahtkonnavahetus Buckinghami palee ees. Ilm oli imeilus – päike säras pilvitus taevas ja sooja oli 10 kraadi.
Lõpus läks aga ajaliselt vägagi kriitiliseks, sest selle bussi väljumiskoht ei ole just ülearu selgelt tähistatud (123-151 Buckingham Palace Road – st ligemale 30 majanumbrit) ning seda andis üksjagu otsida. Vahtkonnavahetusega seoses kaotasime oma teel ka väärtuslikke minuteid, sest mitmes kohas tuli tükk aega oodata, enne kui üle tee pääses. Kui olime viimased 20 minutit ringi sahminud ja aeg oli juba tegelikult täis, küsisin meeleheites esimeselt suvaliselt inimeselt, ega ta ei tea, kust HP buss väljuda võiks. Tuli välja, et puht-juhuslikult oli tegu just õige inimesega, kes enam-vähem selleks seal seisiski, et teed juhatada. 🙂 Olimegi just õiges kohas – tuli lihtsalt kaubanduskeskusest sisse keerata, treppidest üles ronida ja otse edasi minna – buss ootas sisehoovis, kenasti posti taga.
See tundus kõik sama ulmeline nagu see 9 3/4 perrooni-lugu HP raamatus. 🙂 Kell oli küll juba mitu minutit üle kolmveerand kaheteistkümne, aga õnneks siiski saba seisis alles ja saime ilusti sisse.
Sõit Warner Brosi stuudiotesse kestis rohkem kui tund aega, ehkki need asuvad Londonist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Lihtsalt teedel olid pidevad ummikud, nii et me rohkem seisime paigal kui liikusime edasi.
Kohale jõudsime veerand 2. Meie piletid olid küll kella 2 sissepääsuks, kuid saime sisse natuke varem. Stuudiote külastuseks on arvestatud 3 tundi, nii et tagasisõiduaeg oli meil kell 17. Küsisin bussis, kas oleks võimalik sõita tagasi tund aega varasema bussiga, sest muidu me ei oleks jõudnud oma Brüsseli rongile, mis väljus 19.30. Bussineiu ütles, et on võimalik siis, kui vabu kohti üle jääb. Jäime siis sellele lootma. Teise võimalusena oleks tulnud Londonisse tagasi sõita rongiga, mis oleks tähendanud 30 naela lisakulu.

Aga nüüd siis stuudiotest. Uskumatu on mõelda, et kõik need 8 HP filmi võeti üles justnimelt nendes ruumides nende rekvisiitide ja kostüümidega ning et kõik need aastad käisid lapsnäitlejad sealsamas ka koolis. See oli neil selline täiesti omalaadne kinnine maailm seal. Mis tunne pidi neil küll olema, kui see elu 10 aasta pärast viimaks läbi sai ja nad, siis juba täiskasvanud inimesed, reaalsesse tavaellu astusid? Kas selle tavamaailmaga üldse ongi enam võimalik harjuda, kui kõik su õrnad kujunemis- ja arenemisaastad mööduvad nõidade ja kollide võlustuudios?

Enne ringkäiku stuudiotes näidatakse 15-minutilist filmi selle kohta, kuidas neid kaheksat filmi nendes samades ruumides üles võeti. 3 nüüdseks täiskasvanud peategelast meenutavad stuudiotes veedetud 10 aastat – näeb kaadreid põlevate küünaldega sünnipäevatortidest võtteplatsil jne. Nende sõnul armastasid nad sellest kümnest aastast igat sekundit. Loodetavasti oligi see päriselt nii.
Filmi lõpus lähevad Harry, Hermione ja see punapäine poiss sisse filmist tuttavast kuldsest peaväravast ja kutsuvad publikut endaga kaasa. Ekraan libiseb üles ja selle taga ongi elusuuruses seesama värav. Nii et selline põnev astumine päriselust filmimaailma. Väravakaar on ehtsast kivist, mitte plastmass.


Üldse oli väga muljetavaldav, kui palju tähelepanu on pööratud viimselegi detailile. Kõik on ehtsast materjalist, hoolikalt viimistletud, päris. Kõige selle taga on ca 4000 inimese aastatepikkune töö.
Väravast sisse astudes jõuab nõiakooli söögisaali.









Järgmine ruum oli sopiline ja multifunktsionaalne, kus igas nurgas erinev tegevuskoht ja võtteplats. Minu jaoks, kes ma vaid paar filmi näinud olen, oli seal tuttavat muidugi üsna napilt, aga tõelisele Potteri fännile võib selle saali külastus küll elu elamuseks kujuneda.






Sai tutvuda kostüümide ja rekvisiitidega:













Fotodelt ei tule see välja, aga paljud rekvisiidid olid liikuvad – paja sees liikus kulp, triikraud triikis, vardad kudusid ise salli jne.
Lendluupallid:


Kuna tegu oli koolivaheajanädalaga, oli veel üks boonus – kohal olid ka filmides üles astunud loomad-linnud:




Edasi viis teekond õue. Kuulus 3-kordne buss:


Järgmine ruum oli filmitehniliselt ehk kõige huvitavam – sai põhjalikult uurida, kuidas tehakse eriefekte ja valmistatakse igasuguseid koletisi-fantaasiaolendeid. Tundub väga põnev töö. Ma arvan, et see võiks C.-le kunagi sobida küll. ;D







Neljandasse ruumi oli ehitatud terve tänav:







Seejärel sai näha suurt hulka makette, mis selle filmi tarbeks ehitada tuli:


Viimane makett võttis ahhetama:


Paljud inimesed istusid seal seinte ääres pinkidel ja imetlesid kiirustamata :).
Viimane saal oli täis nimelisi võlukepikarpe kõigile neile inimestele, kes HP filmidesse oma panuse andsid. Karpe oli seal ikka tuhandeid.


Ja oligi tuur läbi. Meil kulus selleks tiba rohkem kui 2 tundi. Kuuldavasti läheb enamikul inimestel seal oluliselt kauem, polevat haruldane, kui keegi seal terve päeva ringi uudistab. Viimane atraktsioon oli suveniiripood. 😀 See oli ka muidugi väga populaarne koht, iga kassa juures vonkles hiigelpikk saba.

Algul arvasin küll, et ei osta midagi, aga lõpuks ikka tulime sealt koos ühe kruusiga ära. See tundus lihtsalt nii toredasti C-le paras suurus. Kõik kodusolevad tassid on talle liiga väikesed. Ja HP poele kohaselt pole see muidugi tavaline kruus.

Kui sellisse kuuma jooki valada, tekivad kruusi pinnale võluväel sellised jalajäljed :):
