Viimane

Selle blogi maht on kahjuks täis saanud. Et mul aeg-ajalt tuleb ilmselt ka edaspidi tahtmine mälestuste jäädvustamiseks ja elamuste jagamiseks kuhugi midagi kribada, siis tekitasin selle jaoks uue koha. Kohtumiseni!

Kevadine tiir kodumaal

Lihavõtete ajal tegime tiiru kodumaal, küll õige põgusa, aga abiks seegi, kui eelmisest korrast juba üle 7 kuu möödas. Laps tundis puudust kaljast ja mina raamatupoodidest, nüüd said mõlema soovid rahuldatud.

Tallinnas peatusime väga toredas hostelis keset vanalinna Munga tänaval, kus kahene tuba maksab 30 eurot. Selle raha eest on seal atmosfääri ja mugavusi rohkem kui küll. Asukoht ei saanuks enam parem olla – sööma, kinno või śoppama, igale poole vaid mõni minut jalutada. Meil vedas ka sellega, et saime enda käsutusse 4-inimese toa, mis oli tõeliselt suur ja avar saal, maalitud laetaladega. Saime uhkelt laiutada.

Söögikohtade tase läheb Eestis aasta-aastalt kõrgemaks, selgi korral oli ridamisi ainult positiivseid elamusi. Esimesel õhtul külastasime Chakrat Bremeni käigus, sest india köök on üks minu suuri lemmikuid. Armas koht ja armas teenindus, aga edaspidi jätaks menüüst siiski need kolme piprakaunaga toidud valimata, mida C. seekord liigses uljuses tegi. Tulekahju suus oli päris korralik.

Teisel päeval proovisime uut kaasaegset eesti kööki restoranis Farm, mille veidravõitu aknast pole võimalik peatumata mööda minna. Kaameratega turistid on selle ees pidevalt järjekorras. Välisel vaatlusel oleks justkui loodusmuuseum, aga seestpoolt igati aus restoran.

Pidulaua taga möllavad metssiga ja hunt:

Jänkuonu vaatab tasa ja targu eemal:

Alustuseks tellisime eelroogade valiku, millest kõik maitses imehea:

Põhiroaks olid minul sellised ülimalt hõrgud hirvelihakotletid mustsõstrakastmes:

ning magustoiduks beseesegadik:

Suurimaks elamuseks oli aga hoopis nende astelpajulimonaad – sellist sügavoranźi vitamiinipommi manustaks iga päev klaasikese või kolm-neli-viis.

Ka sisekujundus on seal hästi detailirohke – näiteks sattusin ma istuma sellise śokolaaditordi kõrvale. Võttis ikka aega, enne kui ma aru sain, et tegemist on mulaažiga:

Lisaks gurmeeseiklustele käisime 3 korda kinos – 1944, Muumid ja Lammas Shaun. Esimene oli võimas ja läbiraputav, teine omamoodi ja armas, kolmas hoogne ja ülinaljakas. Suurepäraselt veedetud aeg.

Muuseumitest jäi seekord sõelale NUKU, kus toimus südamlik taaskohtumine Shreki lohega:

Lisaks Tallinnale jõudsime põigata ka Pärnusse ja Haapsallu. Esimeses neist külastasime Edelweiss’i, mis minu jaoks oli esmakordne kogemus. No mis ma oskan öelda – toidud olid väga ok, aga nende pooleteisetunnine ootamine liig mis liig.

Haapsalus oli aga raskusi üldse mõnda avatud söögikohta leida, sest ilmnes, et praegusel turismihooajavälisel ajal eelistab enamik kohti vanalinnas oma uksed E-K kinni hoida. Õnneks päästis olukorrast vana hea Müüriääre.

Haapsalu-käigul oli tegelikult 2 eesmärki – lõõgastumine Thalasso Spas (mmm – merevaatega soojendusega lamamistoolid ja hommikused pannkoogid) ja kinnisvaratrip (palju põnevaid ja huvitavaid maju…).

Ostetud sai ka seda ja teist. Näiteks need imelised klaasist koolibrid ühest Tallinna vanalinna poest. Ma ju võiksin oma kodu ainult klaasesemetega täitagi. Murano saar on minu maapealne paradiis. Aga selliseid imelisi koolibrisid ei näinud ma isegi Veneetsias. Kusjuures pärit on need, üllatus, üllatus – Venemaalt. Nüüd elavad nad mu kodus hiina kase okstes.

Külas Harry Potteril

Veebruarikuu koolivaheajal tuli C.-le terveks nädalaks külla sõber Markus Eestist, kellega nad eelmisel suvel maal tutvusid ja koos bändi tegid. Nüüdki kulus neil, muusikakoolis käivatel poistel, suurem osa aega muusikale. Pillipuudust õnneks polnud – lisaks klaverile on meil kodus nüüd ju ka 2 kitarri ja võimendi, nii et mitu lugu sai suisa linti lauldud ja salvestatud. 🙂

Muidugi tutvustasime Markusele ka Brüsseli vaatamisväärsusi – poisid käisid loodusmuuseumis, muusikamuuseumis, Atomiumis, Parlamentaariumis, Lascaux’ koopajooniste näitusel, automaailmas ning sõjamuuseumi lennukite osakonnas. Nädalaks päris tihe programm. 🙂 Aga põhisündmus oli hoopis see, et sõitsime üheks päevaks Londonisse Harry Potteri maailma.

Potteri-idee sain juba mõnda aega tagasi siit blogist ja jätsin tookord õiget aega ootama. Kui siis Markuse ema mulle reisi planeerides kirjutas, et Markus loeb parasjagu Potteri-sarja, tundus mulle, et aeg Warner Brosi stuudiotesse sõiduks on viimaks küps. Ma ise pole küll ühtegi Potteri raamatut lugenud ning ka C. luges läbi ainult ühe raamatu koolis kohustusliku kirjandusena, nii et Potteri fännidega meie puhul muidugi tegu ei ole. Filme oleme siiski mõlemad vähemalt 3-4 tükki näinud, seega lootsin, et mingit äratundmisrõõmu filmist tuttavad ruumid ja rekvisiidid meile ikka pakuvad. Pealegi on C. viimasel ajal mõtlema hakanud, et tore oleks tulevikus just filmitööstuses tegutseda, nii et see oli veel üks ekstrapõhjus neid kinomaailma telgitaguseid vaatama sõita.

Piletite hankimine ei olnudki nii lihtne. Need on rangelt kellaajalised ning vaatamata krõbedale hinnale juba kuu aega ette välja müüdud. Õnneks siiski oli veel võimalik osta pileteid koos Londonist sõitva eribussi edasi-tagasi transfeeriga. See tõstis piletihinna küll pea kahekordseks, aga vähemasti oli neid veel koolivaheajanädalaks saada, mil Markus meile külla pidi tulema. Kokkuvõttes ei tulnudki see ehk eriti palju kallim, sest Londonist rongiga kohale sõites oleks ühe inimese rongipilet olnud ka peaaegu 10 naela üks ots.

Eribuss võtab inimesi peale kahest kohast Londonis – Victoria jaama juures ja Baker Streeti nurgal. Iga täistund läheb üks buss ja check-in lõpeb 15 minutit enne väljasõitu.

Jõudsime Brüsselist Eurostariga hommikul kell 10 Londonisse ja meie piletid olid kell 12 väljuvale bussile. Mõtlesin, et meil jääb ilusti 2 tundi aega, et rahulikult läbi linna jalutada ja Markusele natuke ka muud Londonit näidata. See plaan töötaski esimesed poolteist tundi – jalutasime risti läbi Londoni ja tee peale jäi nii mõndagi, muu hulgas ka vahtkonnavahetus Buckinghami palee ees. Ilm oli imeilus – päike säras pilvitus taevas ja sooja oli 10 kraadi.

Lõpus läks aga ajaliselt vägagi kriitiliseks, sest selle bussi väljumiskoht ei ole just ülearu selgelt tähistatud (123-151 Buckingham Palace Road – st ligemale 30 majanumbrit) ning seda andis üksjagu otsida. Vahtkonnavahetusega seoses kaotasime oma teel ka väärtuslikke minuteid, sest mitmes kohas tuli tükk aega oodata, enne kui üle tee pääses. Kui olime viimased 20 minutit ringi sahminud ja aeg oli juba tegelikult täis, küsisin meeleheites esimeselt suvaliselt inimeselt, ega ta ei tea, kust HP buss väljuda võiks. Tuli välja, et puht-juhuslikult oli tegu just õige inimesega, kes enam-vähem selleks seal seisiski, et teed juhatada. 🙂 Olimegi just õiges kohas – tuli lihtsalt kaubanduskeskusest sisse keerata, treppidest üles ronida ja otse edasi minna – buss ootas sisehoovis, kenasti posti taga.

See tundus kõik sama ulmeline nagu see 9 3/4 perrooni-lugu HP raamatus. 🙂 Kell oli küll juba mitu minutit üle kolmveerand kaheteistkümne, aga õnneks siiski saba seisis alles ja saime ilusti sisse.

Sõit Warner Brosi stuudiotesse kestis rohkem kui tund aega, ehkki need asuvad Londonist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Lihtsalt teedel olid pidevad ummikud, nii et me rohkem seisime paigal kui liikusime edasi.

Kohale jõudsime veerand 2. Meie piletid olid küll kella 2 sissepääsuks, kuid saime sisse natuke varem. Stuudiote külastuseks on arvestatud 3 tundi, nii et tagasisõiduaeg oli meil kell 17. Küsisin bussis, kas oleks võimalik sõita tagasi tund aega varasema bussiga, sest muidu me ei oleks jõudnud oma Brüsseli rongile, mis väljus 19.30. Bussineiu ütles, et on võimalik siis, kui vabu kohti üle jääb. Jäime siis sellele lootma. Teise võimalusena oleks tulnud Londonisse tagasi sõita rongiga, mis oleks tähendanud 30 naela lisakulu.

Aga nüüd siis stuudiotest. Uskumatu on mõelda, et kõik need 8 HP filmi võeti üles justnimelt nendes ruumides nende rekvisiitide ja kostüümidega ning et kõik need aastad käisid lapsnäitlejad sealsamas ka koolis. See oli neil selline täiesti omalaadne kinnine maailm seal. Mis tunne pidi neil küll olema, kui see elu 10 aasta pärast viimaks läbi sai ja nad, siis juba täiskasvanud inimesed, reaalsesse tavaellu astusid? Kas selle tavamaailmaga üldse ongi enam võimalik harjuda, kui kõik su õrnad kujunemis- ja arenemisaastad mööduvad nõidade ja kollide võlustuudios?

Enne ringkäiku stuudiotes näidatakse 15-minutilist filmi selle kohta, kuidas neid kaheksat filmi nendes samades ruumides üles võeti. 3 nüüdseks täiskasvanud peategelast meenutavad stuudiotes veedetud 10 aastat – näeb kaadreid põlevate küünaldega sünnipäevatortidest võtteplatsil jne. Nende sõnul armastasid nad sellest kümnest aastast igat sekundit. Loodetavasti oligi see päriselt nii.

Filmi lõpus lähevad Harry, Hermione ja see punapäine poiss sisse filmist tuttavast kuldsest peaväravast ja kutsuvad publikut endaga kaasa. Ekraan libiseb üles ja selle taga ongi elusuuruses seesama värav. Nii et selline põnev astumine päriselust filmimaailma. Väravakaar on ehtsast kivist, mitte plastmass.

Üldse oli väga muljetavaldav, kui palju tähelepanu on pööratud viimselegi detailile. Kõik on ehtsast materjalist, hoolikalt viimistletud, päris. Kõige selle taga on ca 4000 inimese aastatepikkune töö.

Väravast sisse astudes jõuab nõiakooli söögisaali.

Järgmine ruum oli sopiline ja multifunktsionaalne, kus igas nurgas erinev tegevuskoht ja võtteplats. Minu jaoks, kes ma vaid paar filmi näinud olen, oli seal tuttavat muidugi üsna napilt, aga tõelisele Potteri fännile võib selle saali külastus küll elu elamuseks kujuneda.

Sai tutvuda kostüümide ja rekvisiitidega:

Fotodelt ei tule see välja, aga paljud rekvisiidid olid liikuvad – paja sees liikus kulp, triikraud triikis, vardad kudusid ise salli jne.

Lendluupallid:

Kuna tegu oli koolivaheajanädalaga, oli veel üks boonus – kohal olid ka filmides üles astunud loomad-linnud:

Edasi viis teekond õue. Kuulus 3-kordne buss:

Järgmine ruum oli filmitehniliselt ehk kõige huvitavam – sai põhjalikult uurida, kuidas tehakse eriefekte ja valmistatakse igasuguseid koletisi-fantaasiaolendeid. Tundub väga põnev töö. Ma arvan, et see võiks C.-le kunagi sobida küll. ;D

Neljandasse ruumi oli ehitatud terve tänav:

Seejärel sai näha suurt hulka makette, mis selle filmi tarbeks ehitada tuli:

Viimane makett võttis ahhetama:

Paljud inimesed istusid seal seinte ääres pinkidel ja imetlesid kiirustamata :).

Viimane saal oli täis nimelisi võlukepikarpe kõigile neile inimestele, kes HP filmidesse oma panuse andsid. Karpe oli seal ikka tuhandeid.

Ja oligi tuur läbi. Meil kulus selleks tiba rohkem kui 2 tundi. Kuuldavasti läheb enamikul inimestel seal oluliselt kauem, polevat haruldane, kui keegi seal terve päeva ringi uudistab. Viimane atraktsioon oli suveniiripood. 😀 See oli ka muidugi väga populaarne koht, iga kassa juures vonkles hiigelpikk saba.

Algul arvasin küll, et ei osta midagi, aga lõpuks ikka tulime sealt koos ühe kruusiga ära. See tundus lihtsalt nii toredasti C-le paras suurus. Kõik kodusolevad tassid on talle liiga väikesed. Ja HP poele kohaselt pole see muidugi tavaline kruus.

Kui sellisse kuuma jooki valada, tekivad kruusi pinnale võluväel sellised jalajäljed :):

Triibulised tordid

Pärast kondiitrikursust Pariisis ja aastavahetustralli Viinis on jaanuar kiiresti ja märkamatult möödunud. Harjutan uusi õpitud oskusi ja katsetan tasapisi kogu seda kohvritäit põnevaid kondiitritarvikuid, mille Pariisist endaga kaasa vedasin. Enamik õhtuid möödub köögis kreeme segades.:) Õnneks tuleb sõpradelt piisavalt tellimusi, nii et kõike ise ära sööma ei pea, ehkki lapsel poleks kindlasti sellegi vastu midagi. Tema võiks lõdva randmega terve tordi enam-vähem korraga ära süüa.

Päris igat kooki ma üles pildistama pole hakanud, sest enamasti valmivad need õhtuti ja lambivalguses ei õnnestu telefoniga just erilisi kunstfotosid teha. Tegelikult on minu uue telefoni kaamera supertubli – sügisest alates on kõik siinsed blogipildid telefoniga tehtud. Meil on küll lähiajal plaanis ka esimene väheke korralikum fotoaparaat osta – eks ikka põhiliselt selle mõttega, et teha ilusamaid tordifotosid. 😉 Aga iseenesest olen oma telefonikaameraga väga rahul ja võin Sony Xperia Z3 mudelit südamerahuga kõigile soovitada.

Kuna LCB keskastme programm koosnes meil suures osas vahtudest ja kreemidest, siis põhiliselt olengi oma viimaste nädalate tordid neid omavahel kombineerides kokku pannud.

Liinale läks selline mandlibiskviidiga mango-vaarika-murakatort, värviline ja päikseline nagu Liina isegi:

Läbilõikefoto tegi Liina tütar:

Andreale meisterdasin vaarika-mustsõstra-śokolaaditordi:

Selle mango-vaarikatordi sõime kodus ära koos Margitiga:

Triibukookide vahepeal sooviti minult “Frozeni” filmi teemalist sünnipäevatorti. Suhkrumassi ja martsipaniga puudub meil teatavasti vastastikune sümpaatia ning kahtlesin algul pikalt, kas ma üldse võtangi selle töö ette. Aga kuna tellijad olid erakordselt armsad inimesed ning olid kohe nõus minu ettepanekuga, et lumise maastiku võiks suhkrumassi asemel kujundada sefiirist, siis lõpuks olin ikkagi nõus midagi valmis pusima.

Uh, ma pole ühegi koogiga nii palju vaeva näinud, kui selle Elsa kujuga! Kuna tort pidi tulema suur, ca 40 inimesele, siis ei saanud ka seda kaunistavad kujud väga väikesed olla. Esimene Elsa, mille internetist leitud õpetuste järgi juba nädalapäevad enne tähtaega valmis nikerdasin, tuli täitsa tõetruu. Südaöö paiku lõpetades olin oma saavutusega ise üpris rahul. Kes aga oleks osanud seda ette näha, et martsipankuju oma raskuse all kokku vajub. Hommikul oli saledast neiust saanud matsakas mammi. Venitasin ta siis järgnevatel päevadel aeg-ajalt uuesti pikemaks, tema aga muudkui kahanes trullakaks tagasi. Lõpuks lõikasin üldse keha alt ära, panin torso grilltiku otsa ja mõtlesin sinise kleidi selle ümber keebi põhimõttel kinnitada. Paraku tuli tort selleks liiga madal, et sisse torgatud grilltikk Elsa raskust kandes püsti oleks jäänud.

Viimaks jäi nii, et panin Elsa istuma eraldi alusele, et ta mul kogu torti ära ei rikuks. Kogu taies nägi välja selline:

Õnneks tuli hiljem vastukaja, et sünnipäevalaps oli tordiga väga rahule jäänud ning kõige rohkem oli talle meeldinud Elsa kuju. 😀

Kõige viimane tort läks aga Eesti Saatkonda proovitordiks. Jällegi mango ja vaarikas.

Tegin igaks juhuks samasuguse väiksema koju, et veenduda läbilõike ja maitse kvaliteedis. Ei ühe ega teisega ma tegelikult ise päris rahule ei jäänud – läbilõige olnuks efektsem, kui oleksin kasutanud śokolaadibiskviiti ning vahukoor oleks pidanud olema teise firma oma. Aga proovikatse läbis see tort õnneks siiski edukalt ning mulle usaldati austav ülesanne valmistada järgmisel nädalal tort meie peaministrile. 🙂 15 poliitikut ja diplomaati ning 4 autojuhti. Saab olema põnev.

 

Aastavahetus Viinis – 4. päev. Hundertwasseri maja ja loodusmuuseum

Oligi käes viimane päev ja leidsin ennast mõttelt, et Viinist on kahju lahkuda. Tavaliselt on mul reisi lõppedes pigem hea meel koju tagasi jõuda, aga Viinis oleks tahtnud veel mõned päevad olla.

Hommikul oli ilus ilm ja tegime mõned jalutustiirud linna peal. Kohe meie kodu lähedal asuvad Viini kaks kõige kuulsamat juugendmaja – Majoolika maja ja Wagneri maja, mõlema arhitektiks Otto Wagner. Noh, olid ilusad küll, aga kui elad sellises juugendimetropolis nagu Brüssel, siis on juugendiga muidugi raske üllatada.

Nende majade kõrval sumiseb pikk ja kirev Naschmarkt, nn “näksiturg”, kust võib leida palju põnevat. Ostsime kaasa imeliselt lõhnavat teed.

Seejärel möödusime juugendkunstimuuseumist, mida kutsutakse “kuldseks kapsaks”:

veel mingist huvitavast majast:

Karli kirikust:

ja Karli platsist:

Linnapargis tegime kohustusliku fotosessiooni Straussi kuldse kuju ees. Enne meid jäädvustas ennast seal üks suur rühm Hiina turiste, kes ootasid kõik ilusti kahekaupa järjekorras ja giid siis muudkui pildistas. Igaüks hoidis poseerides käes mingit lippu, küllap vist turismifirma logoga.

Lisaks Straussile on Viinis monumendid muidugi ka teistele heliloojatele, näiteks Mozartile:

ja Schubertile:

Edasi oli meie sihtkohaks Hundertwasseri maja. See 1985. aastal ehitatud meistriteos toob kohe pähe võrdluse Barcelona ja Antonio Gaudiga. Samasugune kirev, voolav ja looduslähedane mängulisus. Majas asub 52 korterit, nii et igatepidi toimiv ja funktsionaalne hoone. 🙂

Ka Hundertwasserhausi kõrval olev maja on väga huvitava arhitektuuriga, ehkki hoopis teises stiilis:

Tagasiteel tekitas C.-s palju elevust selline mustkunstipood:

Viimane kultuuriobjekt, mida külastasime, oli loodusmuuseum. Selleks hetkeks olime juba üsna väsinud, aga õnneks on see muuseum kuidagi väga lihtsalt ja loogiliselt läbikäidav. Kusjuures hoone ise on veel palju huvitavam kui eksponaadid, tõeliselt suursugune:

Äärmiselt kaunis fuajeepõrand:

Majesteetlik kohvikulagi:

Viini loodusmuuseumi kõige kuulsam eksponaat on 40 000 aasta vanune Villendorfi Veenus, mida teab ilmselt iga inimene mõnest (kunsti)ajalooõpikust:

Aga saab näha ka sellist ligi 60 kilost kullakamakat Austraaliast:

Tervet rodu taevast sadanud meteoriite:

Sauruseid ja mammuteid:

…ja väga palju muud. Kiviajainimeste osakonnas võib lasta end pildistada ja töödelda siis mõneks koopainimeseks. Ise saab valida, milline liik olla tahad – C. valis välja neandertaallase, kusjuures minu meelest näeb ta isegi sellena täitsa intelligentne välja 🙂 :

Pärast seda muuseumit olime omadega küll juba täitsa kutud, aga kuna tegu oli ikkagi viimase õhtuga, läksime pärast ikkagi veel kohvikusse, sinnasamasse Ritterisse, kus meie koogiseiklused algasid. Ring sai täis – tellimisele läks Esterhazy kõrval jälle moonitort, sest muud nende valikus nii hilja õhtul ei olnudki.

 

 

 

Aastavahetus Viinis – 3. päev. Vaateratas, Hispaania Ratsakool ja Haus der Musik

Uut aastat sobib minu meelest hästi alustada tiiruga vaaterattal. Viini vaateratas Prateri pargis pole pealegi mitte mõni tavaline vaateratas, vaid lausa 118 aastat vana, püstitatud 1897. aastal keiser Franz Josephi 50. valitsusaastaks ning on nüüd saanud üheks peamiseks linna sümboliks. Rattal keerlevad ringi omapärased vagunid, mis meenutavad ehitussoojakuid ja kuhu mahub korraga sisse kümmekond inimest. Ratas on olnud mitme filmi tegevuskohaks, näiteks toimusid sellel The Third Mani ja ühe James Bondi filmi võtted.

Sissepääsu ees on kasutuselt mahavõetud vagunitesse kujundatud väike muuseum:

Kuna Prateri park asub kesklinnast eemal, Doonau kanali ääres, siis väga palju Viini ennast sellelt rattalt näha ei saa. Aga see maailma vanim vaateratas on elamus omaette.

Pärast taevatiiru olid meil piletid ostetud kell 14 algavale ekskursioonile Hispaania Ratsakoolis. Algselt oli mul kavas minna vaatama ka mõnda selle kooli hobuetendust, aga Tripadvisoris kommentaare lugedes sai selgeks, et etendus ei ole oma pea 100-eurost piletihinda väärt. Küll aga räägiti positiivselt kooli korraldatavatest ekskursioonidest, nii et sinna me siis läksimegi.

Hispaania Ratsakooli tantsivaid valgeid Lipizzaneri hobuseid mäletan juba oma lapsepõlvest, kui nende etendus oli koos Viini Filharmoonia uusaastakontserdiga alati ETV 1. jaanuari programmis. Ma ei tea, võib-olla on praegugi?

Tegu on siis graatsilisi samme astuvate, hüppavate ja kadrilli tantsivate valgete hobustega, kelle tõu nimetus tuleb Lipizza-nimelisest külast, mis kunagi kuulus Itaaliale ja praegu Sloveeniale. Hobused elavad nelinurkse õue ümber kolmel korrusel asuvates tallides. Giid rääkis, et korstende arvu järgi katusel hinnati vanasti majaomaniku jõukust ning muidugi oli eriti uhke näidata, et keisril jätkub raha ka hobusetallide kütmiseks. Tallidel on kokku 21 korstnat, aga neist töötavad vaid pooled, ülejäänud on võltsid. 😀

Tallides sees oli pildistamine muidugi keelatud, et hobuseid mitte häirida, aga õue peal ühe pildi siiski tegin.

Muide, mitte kõik Lipizzanerid ei ole valged – sündides on nad hoopis pruunid ja hiljem muutub 99% neist valgeteks. Ja ehkki ülejäänud 1% pruune hobuseid etendustel kaasa ei tee, on nad siiski ratsakoolile vajalikud, sest usutakse, et kool püsib täpselt seni, kuni selles leidub vähemalt üks pruun Lipizzaneri hobune.

Igal suksul on oma personaalne sadul:

Hobuetendust saab igal õhtul vaadata selles uhkes barokksaalis. Otsaseinal on Karl VI portree, kelle korraldusel see kool omal ajal rajati. Kõik saali sisenevad ratsanikud tervitavad portreed oma kolmnurkset mütsi kergitades.

Ratsanike koolitus algab vahemikus 16-23 eluaastat ja kestab kokku kümmekond aastat. Pensionile minnakse alles 65-aastaselt. Nagu hobused, peavad ka kõik ratsanikud olema ühes mõõdus – 170 cm pikad. Lisaks tavalistele ratsanikele on võimalik kandideerida pearatsanikuks. Nemad peavad oskama rohkem võõrkeeli, sest etendustega käiakse sageli ka välismaal turneel ning ainult pearatsanikel on õigus anda intervjuusid. Korraga võib koolis olla kokku 4 chefi, hetkel on neid 2.

Pärast ekskursiooni hobukoolis turgutasime end kahe Viini köögi klassikuga – pannkoogisupi ja Viini šnitsliga:

Seejärel külastasime muusikamuuseumi Haus der Musik. Selle lahtiolekuajad on väga sõbralikud – 365 päeva aastas kell 10-22.

Suur muusikahuviline nagu C. on, oli see maja just tema jaoks – 4 korrust põnevaid eksponaate. Paljutõotav oli juba sissepääsutrepp, mis oli muudetud helisevateks klaveriklahvideks:

Haus der Musik on alles hiljuti avatud ning seetõttu täis kaasaegset tehnoloogiat – saab teha igasuguseid heli ja muusikaga seotud eksperimente või siis näiteks miksida olemasolevatest helifailidest kokku oma isikliku CD.

Väga lahe oli võimalus dirigeerida Viini filharmoonikuid. Selleks tuli seista suure kinoekraani ette, millel mängis ehtne Viini Filharmooniaorkester, valida muusikapala ja hakata dirigendikepiga vehkides orkestrit juhatama. Orkester reageeris kepi liikumise rütmile ning kui see ei olnud täpne, kajastus see orkestrantide mängus ekraanil. Kui kellegi juhatus väga mööda läks, hakkasid orkestrandid poognatega kopsima, tõusid pahaselt püsti ja ütlesid, et nad kannatavad küll palju välja, aga see on ka nende jaoks liig. Kui aga läks hästi, siis orkestrandid aplodeerisid pala lõppedes püsti seistes. C. puhul oli muidugi see viimane variant. 🙂 Ma omastarust filmisin kogu seda etteastet, aga pärast enam oma telefonist leida ei suuda…

Veel oli tore võimalus muuta oma nimi muusikaks, kasutades selleks Mozarti leiutatud kavalat valemit, mida ta olevat kasutanud oma klaveriõpilaste lõbustamiseks.

Mozart oma õe ja vanematega:

Koju minnes läksime mööda valgustatud Riigiooperist:

Loodetavasti tuleb 2015. aasta nüüd hästi tegus, sest esimene päev oli küll väga kirju. 🙂

 

Aastavahetus Viinis – 2. päev. Schönbrunn

Teisel päeval, mis ühtlasi oli 2014. aasta viimane, jalutasime Schönbrunni. See asub kesklinnast kaugemal, aga siiski täiesti kõnnitavas kauguses. Ilm oli sellel hommikul tõeliselt talvine, nii et varbad hakkasid saabastes õige varsti natuke külmetama.

Järjekord kassade taga oli pikk ning lisaks olid piletid kellaajalised, mis tähendas, et pärast nende ostmist oleks tulnud veel paar tundi oodata. Seega ei hakanud me sisse minema, vaid tegime tiiru lossipargis:

Uudistasime ka jõuluturgu lossi ees. Peamiseks kaubaartikliks olid seal jõulukaunistused.

Ka söögivalik oli üsna suur ning C. soovil proovisime ära ühe Austria spetsialiteedi – Kaiserschmarrni, mis kujutab endast tükkideks lõigatud paksu pannkoogilaadset küpsetist, mis on kastmega üle valatud. Enamasti ploomikeedisega, aga meie valisime vaniljekastme:

Ühes lossi kõrvalhoones asub kohvik Residenz, kus saab igal täistunnil vaadata struudlishow’d:

Pooletunnine show toimub sellises armas võlvlaega ruumis:

Teatavasti peab struudlitainas olema nii õhuke, et läbi selle näeks lugeda ajalehte. Meie showmees demonstreeris meile, et nii see tõepoolest oli – struudliretsept oli läbi taina ilusti näha.

Kusjuures tainast ei rullinud ta mitte laual, vaid viskas hoopis keerutades õhku ja venitas küünarnukkidega. Show tulemus läheb sealsamas degusteerimiseks:

Õhtul käisime veel teiselgi jõuluturul, mis oli Viini raekoja ees.

Seal oli kõige minevamaks kaubaks kuum punš (lastele ka alkoholivaba) ja hõõgvein. Jooki serveeriti kelmikas kärbseseenetassist, mille eest tuli jätta 3 eurot panti ja mille võis siis soovi korral omale mälestuseks jätta.

Lahe oli vaadata kõiki neid sadu inimese seenetassid käes. 🙂

Kuna õhtupoole läks ilm veelgi külmemaks, läksime vahepeal koju soojenema, et siis enne keskööd minna uuesti kesklinna ilutulestikku vaatama.

Vana-aasta õhtusöögiks oli meil muu hulgas Sacheri tort:

Valasime ka jõuluturult ostetud õnnetina. Tina müüdi seal erinevate kujukeste kujul (pissipott, äratuskell, põrsas jt), mis tuli siis kaasapandud kulbi sees üles sulatada ja vette valada. Kusjuures minu ja C. valatud õnn nägi üsna ühesugune välja. Siin sulatab C. oma äratuskella:

Uue aasta ilutulestikku lastakse Viinis peamiselt kahes kohas – Raekoja ja vaateratta juures. Esimene paistis hästi ära ka Hofburgi palee eest, kuhu oli meie kodust kümmekond minutit jalutada. Valgustatud palee:

ja ilutulestik:

Ma loodan, et nii ülevas meeleolus saabunud uus aasta saab olema kõigi jaoks suurepärane. 🙂

 

 

 

 

Aastavahetus Viinis – 1. päev. Tehnikamuuseum ja ooper

Nagu ikka, olin meile enne reisi koostanud üldjoonelise programmi, kuhu ja millal minna. Tuli ju jälgida seda, et aastavahetuse tõttu oli nii mõnigi koht teatud päevadel suletud. Seetõttu alustasime Viiniga tutvumist tehnikamuuseumist, mis valmistas C.-le muidugi suurt rõõmu.

See on üks ülimalt äge muuseum, mida võiks soovitada igaühele, kes satub Viini kauemaks kui üheks päevaks. Lisaks põnevale väljapanekule on seal ka palju interaktiivset tegevust – midagi Ahhaa-keskuse sarnast. Üks lahedamaid asju oli telestuudio, kus igaüks võis proovida kätt telediktorina ning hiljem siis oma etteastet ekraanilt vaadata:

C. jaoks oli väga huvitav ka muusikariistade osakond, kus seletati pillide ehitus üksipulgi lahti:

Lennumasinate seas sai proovida, mis tunne on lennata õhupalliga:

ja kosmose osakonnas teada nii mõndagi huvitavat kosmonautide elust. Näiteks ei ole kosmonautide aluspüksid sugugi mitte mõned tavalised trussikud, kuna tualetti pääsevad nad alles kosmosejaamades.

Siin maketil on näha, kuidas 16. sajandi keskpaigas saadi Vatikanis Peeter-Pauli katedraali ees platsil sadade hobuste ühisjõul püsti mitmesajatonnine obelisk:

Sama jõumehhanismi oli võimalik ka kohapeal katsetada, tõstes rattajooksuga üles korvitäie õunu:

Postitõld tõi meelde “Uhke postipoisi” laulu

ja see vormiriietus hiljuti loetud nupukese selle kohta, et “seitsme penikoorma saabaste” nimetus tuleb sellest, et postijaamade vahemaa (vähemalt Prantsusmaal) oli vanasti 7 penikoormat – järgmisesse postijaama jõudes sai postipoiss oma jalad rasketest saabastest lahti päästa.:)

Pärast Tehnikamuuseumi jalutasime paar tunnikest linna peal, et sättida end siis õhtul kella 7ks ooperisse. Käisime vaatamas Stephani katedraali. Nagu paljud saksa kirikud, oli see väljast suur ja võimas, aga sees valitses peaaegu pilkane pimedus.

Ühel vaateaknal nägime elu suurimat piparkoogivormide valikut, sellel pildil on neist umbes pooled:

Ja muidugi käisime kohvikus – järjekorras Sacher ja vaarikakook. Oleksime tahtnud minna Café Centraali, aga seal seisis saba uksest väljas! Sama vaatepilt ootas meid ka järgmistel päevadel. Pole just väga tavaline, et mõne kohviku ukse taga pidevalt saba lookleb!

Ooperiteatri piletid olin varem internetist ära ostnud. Ei õnnestunud küll saada pileteid Riigiooperisse, kus aastavahetus on kahtlemata väga kuum periood, küll aga Rahvaooperisse.

Seal etendus “Minu veetlev leedi”, mis sobis meile hästi, sest C. oli seda eelnevalt Estonias näinud ning seetõttu polnud saksakeelse etenduse jälgimine keeruline. Piletihinnad võiksid muidu tunduda üsna soolased, aga kuna mõlemad ooperid pakuvad alla 15-aastastele lastele kõigile etendusele pileteid flat rate hinnaga (ca 20 eurot), siis muudab see ooperiskäigu kohe palju taskukohasemaks. Küll ei pakutud lastele soodushinda Viini filharmoonikute uusaastakontserdile, mida samuti eelnevalt internetist uurinud olin – sinna oleks pileteid isegi saada olnud, hinnaga 1200 eurot inimene.

Meie kohad olid sellises hubases loožis, mis oli nagu omaette väike samettoakene. 🙂 Väga armas ja ajaloohõnguline. Näiteks oli looži seinal peegel ja riidenagid, nii et me ei pidanudki kasutama teatri tasulist riidehoidu. 🙂

Vaade oli meil ülevalt alla otse orkestrisse, mis oli C. jaoks lisaboonus, sest ta sai jälgida erinevate pillimeeste tööd ja näiteks seda, mitu korda ilmus kohale timpanimängija, kes C. sõnul veetis enamuse ajast lava taga kohvilauas.

Minu jaoks oli suur ja meeldiv üllatus see, kui pidulikult panevad Viini inimesed ennast teatriskäigu jaoks riidesse – kõikjal nägi üksnes smokinguid/ülikondi ja õhtukleite. Naised käisid tualetis ka saapaid kõpskingade vastu vahetamas. Pidulik meeleolu tuletas meelde Eestit, kus ju õnneks veel samuti on kombeks teatrisse paremad riided selga panna. Vahepealsetel aastatel oleme teatris käinud peamiselt Londonis (ning Pariisis ja Brüsselis) ja seal kahjuks on täiesti tavaline see, et saali kõnnitakse teksades-tossudes ja üleriietega, mis siis topitakse kas istme alla kasti või hoitakse süles. Kurb!

Kui ma 2 aastat tagasi enne Peterburi-sõitu ostsin Peterburi reisijuhi, mis oli välja antud Inglismaal, siis võis sealt muu hulgas lugeda seda, et venelastel on pentsik komme ennast teatri jaoks pidulikult riidesse panna ning et seetõttu võib inglise turist seal ennast oma igapäevase outfitiga pisut ebamugavalt tunda. 😀

Aga jah, tuleb välja, et ÕNNEKS pole see teatrirituaal siiski veel vaid venelaste komme ning vähemalt Viini kodanikud võtavad seda sündmust täie tõsidusega. 🙂

Aplaus kõlas iga numbri järel ning etenduse lõpus lendasid üle orkestriaugu lavale lillekimbud. Kõik kokku väga stiilne elamus.

 

 

 

Aastavahetus Viinis

Uut aastat sõitsime seekord tervitama Viini. Viimased 5 aastat, kui oleme elanud Brüsselis, on meil aastavahetus möödunud iga kord erinevas kohas – 2010/11 Hispaanias Andaluusias, 2011/12 Pariisis & Brüsselis, 2012/13 Portugalis Portos ja 2013/14 Nice’is. Kõik need on olnud toredad reisid ja vahvad paigad aastalõpu veetmiseks, aga Viini vastu ei saa siiski ükski. Suursuguse atmosfääri, ilusa muusika ja maitsvate kookidega Viin lihtsalt on ideaalne koht vana aasta pidulikuks ärasaatmiseks. Ma ei imestaks üldse, kui me võtame seal vastu veel nii mõnegi uue aasta. 🙂

Kusjuures tegelikult kahtlesin pikalt, kas mul seekord, pärast intensiivset kondiitrikoolitust Pariisis üldse ongi jaksu kohe jälle kuhugi sõitma hakata, sest tegelikult on ju ka kodus väga tore olla. Aga kui ma oktoobrikuus Brussels Airlines’i kodulehel nägin, kui soodsalt oli võimalik Viini lennata, siis ostsin piletid ikka ära. Brüsseli asukoht on lihtsalt super – otselennud 76 sihtkohta mõistliku hinnaga. Näiteks Viini saab Brüsselist lennata 3 korda päevas paarsada inimest mahutava Airbusiga.

Elukohaga vedas meil ka üliväga. Algul hotelle vaadates oli hinnaklass muidugi ehmatav – esiteks olid juba oktoobri alguses enamik kesklinna hotelle aastavahetuseks välja müüdud ning teiseks oleks tulnud 5 öö eest välja käia minimaalselt 1000 eurot. Kohe sai selgeks, et Viin on aastavahetuse veetmiseks väga populaarne paik. 😀

Seega panin booking.com lehekülje kiiresti kinni ja hakkasin otsima korterit airbnb saidilt. Olen sealt üürinud kahel korral korteri Pariisi ja ühel korral Nice’i ning kõik need on olnud väga meeldivad kogemused. Ei pidanud pettuma selgi korral – kolmandiku hotellihinna eest leidsime kesklinnas suurepärase korteri.:)

Korter asus väga muljetavaldavalt elegantses majas, mis oma kahetiivalise põhiplaaniga meenutas väikest lossi:

Maja kõrval oli Mariahilfi kirik:

ja selle ees Mariahilfstrasse, mis on Viini kõige šikim kaubatänav.

Nii et paremat asukohta olnuks võimatu soovida – kõik kohad olid jalutuskäigu kaugusel.

Kui me 29. jaanuari õhtul kohale jõudsime, tervitas Viin meid miinuskraadide ja lumesajuga. Külm püsis vana-aasta õhtuni, langedes miinus kümneni. Siis aga läks üleöö soojaks – uue aasta hommikuks oli lumi praktiliselt sulanud.

Oma väljapeetusega avaldas Viin muljet kohe esimestest hetkedest. Juba lennujaama ekspressis nägin kübaraga naist. 🙂  Ma isegi ei mäleta, millal viimati kohtasin kedagi väljaspool karnevalihooaega sellise laiaäärelise elegantse kübaraga.. Näiteks Pariisis ei näinud ma 5 nädala jooksul kedagi kübarat kandmas. Aga Viinis – palun väga! Aeg oleks seal justkui kuhugi 20. sajandi algusaastatesse seisma jäänud – inimesed riietuvad väljapeetult (valdavalt villased mantlid, turistid on jopede järgi kergelt tuvastatavad), käituvad viisakalt (ei mingit tõuklemast ega karjumist – eriti Brüsselist tulijale meeldiv üllatus) ega riku reegleid (kõik ootavad kannatlikult rohelist foorituld, ehkki ühtegi autot paistmas ei ole). Kujutan ette, et belle époque’i aegne Pariis võis olla sarnase õhustikuga. No ja muidugi kohvikud – palju ja rikkaliku koogivalikuga! Kusjuures üks ootamatu ajaloohõnguline nüanns on ka see, et kohvikutes on suured suitsetajate saalid, mis tihedalt külastajaid täis.

Varakult olime omale selle reisi eesmärgiks seadnud, et proovime kahe peale ära kõik kuulsad koogid alates Sacherist ja õunastruudlist. Kaasavõetud Viini teejuht sisaldas sobivasti ka parimate kookide Top10, nii et sealt sai vajadusel näpuga järge ajada 🙂  Viini koogid on suured ja külluslikud. Kui prantsuse kondiitrimaailmas on iga kook üldjuhul lõpetatud meistriteos ja tervik, siis Viinis müüakse kooke lõikhaaval. Juba esimesel õhtul ostsime kodulähedasest Ritteri kohvikust kaks tükki degusteerimiseks – Mozarti ja Mohntarte. Moonitort oli põnevalt musta värvi – tundus, et see koosneski vaid mooniseemnetest. 🙂

Eksamid ja lõpuaktus

 

Laupäeva hommikul oli meil viimane demo, järjekorras kahekümnes. Selle teemaks oli Millefeuille – lehttaignaküpsetis vaheldumisi pralineekreemiga. Midagi sarnast meie Napoleoni koogile, ainult et ilma keedukreemi ja moosita. Inglise keeles kannabki kook nime Praline Napoleon. Seevastu prantslased kutsuvad kooki “tuhandeks leheks”, sest umbes niipalju peaks neid lehttaignalehti seal olema. 🙂

Nagu viimasel demol tavaks, pakuti lõpus koogi kõrvale ka šampanjat:

Sellele demole praktikat ei järgnenud, sest viimase praktika asemel oli meil hoopis eksam. Kõigepeal kirjalik ja järgmisel päeval praktiline.

Kirjalik eksam läks mul hästi, sain 100 punktist 91. Muide, kohe esimene küsimus oli Rummibaaba autori kohta. Ma kahtlen, kas meile koolis seda üldse keegi eelnevalt maininud oli, aga kuna ma olin oma blogis sellest kirjutanud, siis teadsin vastust muidugi kohe. 😉

Praktilise eksamiga vedas ka – seda tuli juhendama Chef T, kõige meeldivam ja sõbralikum Chef üldse. Lisaks sain loosiga ühe kõige lihtsamatest kookidest – Tarte passion- framboise. Selle tegemisel ei saa eriti midagi valesti minna! Teine pool gruppi tegi maasikakooki, mis pole samuti teab mis keeruline. Nii armas Chefist, et ta valis eksamiks just need! Tänu sellele sujus kõik rõõmsalt ja ladusalt, paar korda võttis keegi lauluviisigi üles, ning juba pool tundi enne tähtaega oli kogu grupp omadega valmis ja uksest väljas. Enne veel käisime kõik Chefi kallistamas. 🙂

Väga suur erinevus minu algtaseme eksamiga, kus pidin tegema kümnest võimalikust koogist kõige raskemat ning juhendajaks oli paljude jaoks hirmuäratav Chef C. Aga töötama sattusin laua äärde täpselt samasse kohta, kus eelmiselgi eksamil, nii et midagi oli tuttavat ka.

Minu eksamikook ja tehniline ülesanne – Opéra śokolaadikaunistus:

Sellega minu hea õnn koolis veel ei lõppenud. Nimelt toimus koolis loosimine kõigi nende vahel, kes olid soodusmüüginädalal koolist midagi tellinud. Kooli fuajees on müügil nii meie praktikates kasutatavad töövahendid kui ka meened ja mõningad söödavad asjad. Paar korda aastas on neid võimalik tellida 20-30% allahindlusega, siis antakse igale tellijale number, millega oma asjad hiljem kätte saab. Nüüd siis enne jõule loositi nende kõigi vahel välja üks kingitus. Ja taramparaa – mina see olin! 🙂 Kui asi puudutab kokandusmaailma, siis mul ikka veab tihtipeale. 🙂 Kingituseks oli suur, 20 cm teraga kokanuga, mida ma ausalt öeldes vist kasutama hakata ei julgegi – need meie kooli noad on jube teravad.

Kusjuures selliseid nuge saime koolist juba algtaseme stardipaketiga omajagu, nüüd mu kollektsioon siis täienes veelgi. Mõne muu, väiksema asja üle meie kooli sortimendist oleks mul kindlasti rohkem hea meel olnud, aga noh, sain siis sellise hinnalise jõulukingi – poes maksavad need noad 90 euro ringis.

Pärast eksamit oli tunne, et tahaks lennelda maailma lõppu – alustasin suurt jalutuskäiku mööda Pariisi, mis lõppes sellega, et tegin kogu vasakule ja poolele paremale kaldale ringi peale. Kokku vist üle seitsme tunni kõndisin. Tundsin ennast nagu rummibaaba, kes ujub Pariisi-siirupis ja imab endasse selle energiat, kuni lõpuks on Pariisi pilgeni täis.

Aeg-ajalt põikasin siia-sinna sisse väikesteks jõuluostudeks. Leidsin portselanimaalijate unistuste poe, mille 2 korrust olid täidetud valge portselaniga – Liina, Sulle võiks seal  meeldida! 😉

Pont Neufil jälgis mitu uudishimulikku Seine’il toimuvat politseiaktsiooni – politseilaev ja päästepaat tegelesid millegi jõest välja õngitsemisega. Küllap kartisid kõik, et pinnale kerkivad kellegi maised jäänused või siis vähemalt autovrakk. Kui aga see konks lõpuks veest välja tõmmati, oli selle küljes hoopis voodi!

Louvre’i Cour Carré‘s läksin vaatama ka seda fassaadilõiku, mida ma siis, kui veel turismifirmas töötasin, oma turistidele alati näitasin kui kivisse raiutud õukonnakroonikat. Nimelt laskis selle François I poolt ehitatud fassaadi kaunistada tema poeg Henri II. Sellele osutab kroonitud H täht. Oma südamedaami initsiaali osas pidi Henri aga üles näitama nutikust – ta oli küll abielus Catherine de Medicis’ga, kuid  südamedaam oli hoopiski Diane de Poitou (kes oli Henrist lausa 19 aastat vanem). Et kumbagi naist mitte solvata, lasi Henri initsiaalid C ja D kokku põimida, et moodustuks täht H. Nii oli kõik korrektne ja daamid rahul. 🙂

 

Koolis oli jäänud veel vaid viimane päev ja pidulik aktus. Selleks puhuks oli meie talveaia sini-valged toolid asendatud pidulike punastega:

Meie kursuse 28 inimesesest sai lõputunnistuse 27. Keskastme cuisine’i suunal nii hästi ei läinud – seal lõpetas vaid 18 inimest. Aktus oli mõlemal suunal ühine ja mõlemast valdkonnast olid kohal 3 chefi – pâtisserie’d esindasid Chefid T., O. – meie selle kursuse põhiõpetajad – ja Q, kellega puutusime kokku õnneks üsna vähe.

Üks sammuke oma unistuse täitumise suunas on nüüd siis jälle tehtud. On jäänud veel viimane, kõige kõrgem tase. Selle lõpetamisel saab tunnistuse asemel diplomi, pähe kõrge kokamütsi ja kaela sinise paela (cordon bleu). Ma veel ei tea, millal mul õnnestub see ära teha, aga ma usun, et see päev tuleb. 🙂