Laupäeva hommikul oli meil viimane demo, järjekorras kahekümnes. Selle teemaks oli Millefeuille – lehttaignaküpsetis vaheldumisi pralineekreemiga. Midagi sarnast meie Napoleoni koogile, ainult et ilma keedukreemi ja moosita. Inglise keeles kannabki kook nime Praline Napoleon. Seevastu prantslased kutsuvad kooki “tuhandeks leheks”, sest umbes niipalju peaks neid lehttaignalehti seal olema. 🙂
Nagu viimasel demol tavaks, pakuti lõpus koogi kõrvale ka šampanjat:
Sellele demole praktikat ei järgnenud, sest viimase praktika asemel oli meil hoopis eksam. Kõigepeal kirjalik ja järgmisel päeval praktiline.
Kirjalik eksam läks mul hästi, sain 100 punktist 91. Muide, kohe esimene küsimus oli Rummibaaba autori kohta. Ma kahtlen, kas meile koolis seda üldse keegi eelnevalt maininud oli, aga kuna ma olin oma blogis sellest kirjutanud, siis teadsin vastust muidugi kohe. 😉
Praktilise eksamiga vedas ka – seda tuli juhendama Chef T, kõige meeldivam ja sõbralikum Chef üldse. Lisaks sain loosiga ühe kõige lihtsamatest kookidest – Tarte passion- framboise. Selle tegemisel ei saa eriti midagi valesti minna! Teine pool gruppi tegi maasikakooki, mis pole samuti teab mis keeruline. Nii armas Chefist, et ta valis eksamiks just need! Tänu sellele sujus kõik rõõmsalt ja ladusalt, paar korda võttis keegi lauluviisigi üles, ning juba pool tundi enne tähtaega oli kogu grupp omadega valmis ja uksest väljas. Enne veel käisime kõik Chefi kallistamas. 🙂
Väga suur erinevus minu algtaseme eksamiga, kus pidin tegema kümnest võimalikust koogist kõige raskemat ning juhendajaks oli paljude jaoks hirmuäratav Chef C. Aga töötama sattusin laua äärde täpselt samasse kohta, kus eelmiselgi eksamil, nii et midagi oli tuttavat ka.
Minu eksamikook ja tehniline ülesanne – Opéra śokolaadikaunistus:
Sellega minu hea õnn koolis veel ei lõppenud. Nimelt toimus koolis loosimine kõigi nende vahel, kes olid soodusmüüginädalal koolist midagi tellinud. Kooli fuajees on müügil nii meie praktikates kasutatavad töövahendid kui ka meened ja mõningad söödavad asjad. Paar korda aastas on neid võimalik tellida 20-30% allahindlusega, siis antakse igale tellijale number, millega oma asjad hiljem kätte saab. Nüüd siis enne jõule loositi nende kõigi vahel välja üks kingitus. Ja taramparaa – mina see olin! 🙂 Kui asi puudutab kokandusmaailma, siis mul ikka veab tihtipeale. 🙂 Kingituseks oli suur, 20 cm teraga kokanuga, mida ma ausalt öeldes vist kasutama hakata ei julgegi – need meie kooli noad on jube teravad.
Kusjuures selliseid nuge saime koolist juba algtaseme stardipaketiga omajagu, nüüd mu kollektsioon siis täienes veelgi. Mõne muu, väiksema asja üle meie kooli sortimendist oleks mul kindlasti rohkem hea meel olnud, aga noh, sain siis sellise hinnalise jõulukingi – poes maksavad need noad 90 euro ringis.
Pärast eksamit oli tunne, et tahaks lennelda maailma lõppu – alustasin suurt jalutuskäiku mööda Pariisi, mis lõppes sellega, et tegin kogu vasakule ja poolele paremale kaldale ringi peale. Kokku vist üle seitsme tunni kõndisin. Tundsin ennast nagu rummibaaba, kes ujub Pariisi-siirupis ja imab endasse selle energiat, kuni lõpuks on Pariisi pilgeni täis.
Aeg-ajalt põikasin siia-sinna sisse väikesteks jõuluostudeks. Leidsin portselanimaalijate unistuste poe, mille 2 korrust olid täidetud valge portselaniga – Liina, Sulle võiks seal meeldida! 😉
Pont Neufil jälgis mitu uudishimulikku Seine’il toimuvat politseiaktsiooni – politseilaev ja päästepaat tegelesid millegi jõest välja õngitsemisega. Küllap kartisid kõik, et pinnale kerkivad kellegi maised jäänused või siis vähemalt autovrakk. Kui aga see konks lõpuks veest välja tõmmati, oli selle küljes hoopis voodi!
Louvre’i Cour Carré‘s läksin vaatama ka seda fassaadilõiku, mida ma siis, kui veel turismifirmas töötasin, oma turistidele alati näitasin kui kivisse raiutud õukonnakroonikat. Nimelt laskis selle François I poolt ehitatud fassaadi kaunistada tema poeg Henri II. Sellele osutab kroonitud H täht. Oma südamedaami initsiaali osas pidi Henri aga üles näitama nutikust – ta oli küll abielus Catherine de Medicis’ga, kuid südamedaam oli hoopiski Diane de Poitou (kes oli Henrist lausa 19 aastat vanem). Et kumbagi naist mitte solvata, lasi Henri initsiaalid C ja D kokku põimida, et moodustuks täht H. Nii oli kõik korrektne ja daamid rahul. 🙂
Koolis oli jäänud veel vaid viimane päev ja pidulik aktus. Selleks puhuks oli meie talveaia sini-valged toolid asendatud pidulike punastega:
Meie kursuse 28 inimesesest sai lõputunnistuse 27. Keskastme cuisine’i suunal nii hästi ei läinud – seal lõpetas vaid 18 inimest. Aktus oli mõlemal suunal ühine ja mõlemast valdkonnast olid kohal 3 chefi – pâtisserie’d esindasid Chefid T., O. – meie selle kursuse põhiõpetajad – ja Q, kellega puutusime kokku õnneks üsna vähe.
Üks sammuke oma unistuse täitumise suunas on nüüd siis jälle tehtud. On jäänud veel viimane, kõige kõrgem tase. Selle lõpetamisel saab tunnistuse asemel diplomi, pähe kõrge kokamütsi ja kaela sinise paela (cordon bleu). Ma veel ei tea, millal mul õnnestub see ära teha, aga ma usun, et see päev tuleb. 🙂
multicolores 