Uut aastat sobib minu meelest hästi alustada tiiruga vaaterattal. Viini vaateratas Prateri pargis pole pealegi mitte mõni tavaline vaateratas, vaid lausa 118 aastat vana, püstitatud 1897. aastal keiser Franz Josephi 50. valitsusaastaks ning on nüüd saanud üheks peamiseks linna sümboliks. Rattal keerlevad ringi omapärased vagunid, mis meenutavad ehitussoojakuid ja kuhu mahub korraga sisse kümmekond inimest. Ratas on olnud mitme filmi tegevuskohaks, näiteks toimusid sellel The Third Mani ja ühe James Bondi filmi võtted.
Sissepääsu ees on kasutuselt mahavõetud vagunitesse kujundatud väike muuseum:
Kuna Prateri park asub kesklinnast eemal, Doonau kanali ääres, siis väga palju Viini ennast sellelt rattalt näha ei saa. Aga see maailma vanim vaateratas on elamus omaette.
Pärast taevatiiru olid meil piletid ostetud kell 14 algavale ekskursioonile Hispaania Ratsakoolis. Algselt oli mul kavas minna vaatama ka mõnda selle kooli hobuetendust, aga Tripadvisoris kommentaare lugedes sai selgeks, et etendus ei ole oma pea 100-eurost piletihinda väärt. Küll aga räägiti positiivselt kooli korraldatavatest ekskursioonidest, nii et sinna me siis läksimegi.
Hispaania Ratsakooli tantsivaid valgeid Lipizzaneri hobuseid mäletan juba oma lapsepõlvest, kui nende etendus oli koos Viini Filharmoonia uusaastakontserdiga alati ETV 1. jaanuari programmis. Ma ei tea, võib-olla on praegugi?
Tegu on siis graatsilisi samme astuvate, hüppavate ja kadrilli tantsivate valgete hobustega, kelle tõu nimetus tuleb Lipizza-nimelisest külast, mis kunagi kuulus Itaaliale ja praegu Sloveeniale. Hobused elavad nelinurkse õue ümber kolmel korrusel asuvates tallides. Giid rääkis, et korstende arvu järgi katusel hinnati vanasti majaomaniku jõukust ning muidugi oli eriti uhke näidata, et keisril jätkub raha ka hobusetallide kütmiseks. Tallidel on kokku 21 korstnat, aga neist töötavad vaid pooled, ülejäänud on võltsid. 😀
Tallides sees oli pildistamine muidugi keelatud, et hobuseid mitte häirida, aga õue peal ühe pildi siiski tegin.
Muide, mitte kõik Lipizzanerid ei ole valged – sündides on nad hoopis pruunid ja hiljem muutub 99% neist valgeteks. Ja ehkki ülejäänud 1% pruune hobuseid etendustel kaasa ei tee, on nad siiski ratsakoolile vajalikud, sest usutakse, et kool püsib täpselt seni, kuni selles leidub vähemalt üks pruun Lipizzaneri hobune.
Igal suksul on oma personaalne sadul:
Hobuetendust saab igal õhtul vaadata selles uhkes barokksaalis. Otsaseinal on Karl VI portree, kelle korraldusel see kool omal ajal rajati. Kõik saali sisenevad ratsanikud tervitavad portreed oma kolmnurkset mütsi kergitades.
Ratsanike koolitus algab vahemikus 16-23 eluaastat ja kestab kokku kümmekond aastat. Pensionile minnakse alles 65-aastaselt. Nagu hobused, peavad ka kõik ratsanikud olema ühes mõõdus – 170 cm pikad. Lisaks tavalistele ratsanikele on võimalik kandideerida pearatsanikuks. Nemad peavad oskama rohkem võõrkeeli, sest etendustega käiakse sageli ka välismaal turneel ning ainult pearatsanikel on õigus anda intervjuusid. Korraga võib koolis olla kokku 4 chefi, hetkel on neid 2.
Pärast ekskursiooni hobukoolis turgutasime end kahe Viini köögi klassikuga – pannkoogisupi ja Viini šnitsliga:
Seejärel külastasime muusikamuuseumi Haus der Musik. Selle lahtiolekuajad on väga sõbralikud – 365 päeva aastas kell 10-22.
Suur muusikahuviline nagu C. on, oli see maja just tema jaoks – 4 korrust põnevaid eksponaate. Paljutõotav oli juba sissepääsutrepp, mis oli muudetud helisevateks klaveriklahvideks:
Haus der Musik on alles hiljuti avatud ning seetõttu täis kaasaegset tehnoloogiat – saab teha igasuguseid heli ja muusikaga seotud eksperimente või siis näiteks miksida olemasolevatest helifailidest kokku oma isikliku CD.
Väga lahe oli võimalus dirigeerida Viini filharmoonikuid. Selleks tuli seista suure kinoekraani ette, millel mängis ehtne Viini Filharmooniaorkester, valida muusikapala ja hakata dirigendikepiga vehkides orkestrit juhatama. Orkester reageeris kepi liikumise rütmile ning kui see ei olnud täpne, kajastus see orkestrantide mängus ekraanil. Kui kellegi juhatus väga mööda läks, hakkasid orkestrandid poognatega kopsima, tõusid pahaselt püsti ja ütlesid, et nad kannatavad küll palju välja, aga see on ka nende jaoks liig. Kui aga läks hästi, siis orkestrandid aplodeerisid pala lõppedes püsti seistes. C. puhul oli muidugi see viimane variant. 🙂 Ma omastarust filmisin kogu seda etteastet, aga pärast enam oma telefonist leida ei suuda…
Veel oli tore võimalus muuta oma nimi muusikaks, kasutades selleks Mozarti leiutatud kavalat valemit, mida ta olevat kasutanud oma klaveriõpilaste lõbustamiseks.
Mozart oma õe ja vanematega:
Koju minnes läksime mööda valgustatud Riigiooperist:
Loodetavasti tuleb 2015. aasta nüüd hästi tegus, sest esimene päev oli küll väga kirju. 🙂
multicolores 