Aastavahetus Viinis – 1. päev. Tehnikamuuseum ja ooper

DSC_0556

Nagu ikka, olin meile enne reisi koostanud üldjoonelise programmi, kuhu ja millal minna. Tuli ju jälgida seda, et aastavahetuse tõttu oli nii mõnigi koht teatud päevadel suletud. Seetõttu alustasime Viiniga tutvumist tehnikamuuseumist, mis valmistas C.-le muidugi suurt rõõmu.

DSC_0555

See on üks ülimalt äge muuseum, mida võiks soovitada igaühele, kes satub Viini kauemaks kui üheks päevaks. Lisaks põnevale väljapanekule on seal ka palju interaktiivset tegevust – midagi Ahhaa-keskuse sarnast. Üks lahedamaid asju oli telestuudio, kus igaüks võis proovida kätt telediktorina ning hiljem siis oma etteastet ekraanilt vaadata:

DSC_0583

DSC_0581

C. jaoks oli väga huvitav ka muusikariistade osakond, kus seletati pillide ehitus üksipulgi lahti:

DSC_0565

DSC_0566

Lennumasinate seas sai proovida, mis tunne on lennata õhupalliga:

DSC_0569

ja kosmose osakonnas teada nii mõndagi huvitavat kosmonautide elust. Näiteks ei ole kosmonautide aluspüksid sugugi mitte mõned tavalised trussikud, kuna tualetti pääsevad nad alles kosmosejaamades.

DSC_0584

Siin maketil on näha, kuidas 16. sajandi keskpaigas saadi Vatikanis Peeter-Pauli katedraali ees platsil sadade hobuste ühisjõul püsti mitmesajatonnine obelisk:

DSC_0558

Sama jõumehhanismi oli võimalik ka kohapeal katsetada, tõstes rattajooksuga üles korvitäie õunu:

DSC_0560

Postitõld tõi meelde “Uhke postipoisi” laulu

DSC_0562

ja see vormiriietus hiljuti loetud nupukese selle kohta, et “seitsme penikoorma saabaste” nimetus tuleb sellest, et postijaamade vahemaa (vähemalt Prantsusmaal) oli vanasti 7 penikoormat – järgmisesse postijaama jõudes sai postipoiss oma jalad rasketest saabastest lahti päästa.:)

DSC_0563

Pärast Tehnikamuuseumi jalutasime paar tunnikest linna peal, et sättida end siis õhtul kella 7ks ooperisse. Käisime vaatamas Stephani katedraali. Nagu paljud saksa kirikud, oli see väljast suur ja võimas, aga sees valitses peaaegu pilkane pimedus.

DSC_0590

Ühel vaateaknal nägime elu suurimat piparkoogivormide valikut, sellel pildil on neist umbes pooled:

DSC_0553

Ja muidugi käisime kohvikus – järjekorras Sacher ja vaarikakook. Oleksime tahtnud minna Café Centraali, aga seal seisis saba uksest väljas! Sama vaatepilt ootas meid ka järgmistel päevadel. Pole just väga tavaline, et mõne kohviku ukse taga pidevalt saba lookleb!

Ooperiteatri piletid olin varem internetist ära ostnud. Ei õnnestunud küll saada pileteid Riigiooperisse, kus aastavahetus on kahtlemata väga kuum periood, küll aga Rahvaooperisse.

DSC_0593

Seal etendus “Minu veetlev leedi”, mis sobis meile hästi, sest C. oli seda eelnevalt Estonias näinud ning seetõttu polnud saksakeelse etenduse jälgimine keeruline. Piletihinnad võiksid muidu tunduda üsna soolased, aga kuna mõlemad ooperid pakuvad alla 15-aastastele lastele kõigile etendusele pileteid flat rate hinnaga (ca 20 eurot), siis muudab see ooperiskäigu kohe palju taskukohasemaks. Küll ei pakutud lastele soodushinda Viini filharmoonikute uusaastakontserdile, mida samuti eelnevalt internetist uurinud olin – sinna oleks pileteid isegi saada olnud, hinnaga 1200 eurot inimene.

Meie kohad olid sellises hubases loožis, mis oli nagu omaette väike samettoakene. 🙂 Väga armas ja ajaloohõnguline. Näiteks oli looži seinal peegel ja riidenagid, nii et me ei pidanudki kasutama teatri tasulist riidehoidu. 🙂

DSC_0603

DSC_0617

Vaade oli meil ülevalt alla otse orkestrisse, mis oli C. jaoks lisaboonus, sest ta sai jälgida erinevate pillimeeste tööd ja näiteks seda, mitu korda ilmus kohale timpanimängija, kes C. sõnul veetis enamuse ajast lava taga kohvilauas.

DSC_0620

Minu jaoks oli suur ja meeldiv üllatus see, kui pidulikult panevad Viini inimesed ennast teatriskäigu jaoks riidesse – kõikjal nägi üksnes smokinguid/ülikondi ja õhtukleite. Naised käisid tualetis ka saapaid kõpskingade vastu vahetamas. Pidulik meeleolu tuletas meelde Eestit, kus ju õnneks veel samuti on kombeks teatrisse paremad riided selga panna. Vahepealsetel aastatel oleme teatris käinud peamiselt Londonis (ning Pariisis ja Brüsselis) ja seal kahjuks on täiesti tavaline see, et saali kõnnitakse teksades-tossudes ja üleriietega, mis siis topitakse kas istme alla kasti või hoitakse süles. Kurb!

Kui ma 2 aastat tagasi enne Peterburi-sõitu ostsin Peterburi reisijuhi, mis oli välja antud Inglismaal, siis võis sealt muu hulgas lugeda seda, et venelastel on pentsik komme ennast teatri jaoks pidulikult riidesse panna ning et seetõttu võib inglise turist seal ennast oma igapäevase outfitiga pisut ebamugavalt tunda. 😀

Aga jah, tuleb välja, et ÕNNEKS pole see teatrirituaal siiski veel vaid venelaste komme ning vähemalt Viini kodanikud võtavad seda sündmust täie tõsidusega. 🙂

DSC_0596

Aplaus kõlas iga numbri järel ning etenduse lõpus lendasid üle orkestriaugu lavale lillekimbud. Kõik kokku väga stiilne elamus.

 

 

 

Rubriigid: Austria. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s