Aastavahetus Viinis – 1. päev. Tehnikamuuseum ja ooper

DSC_0556

Nagu ikka, olin meile enne reisi koostanud üldjoonelise programmi, kuhu ja millal minna. Tuli ju jälgida seda, et aastavahetuse tõttu oli nii mõnigi koht teatud päevadel suletud. Seetõttu alustasime Viiniga tutvumist tehnikamuuseumist, mis valmistas C.-le muidugi suurt rõõmu.

DSC_0555

See on üks ülimalt äge muuseum, mida võiks soovitada igaühele, kes satub Viini kauemaks kui üheks päevaks. Lisaks põnevale väljapanekule on seal ka palju interaktiivset tegevust – midagi Ahhaa-keskuse sarnast. Üks lahedamaid asju oli telestuudio, kus igaüks võis proovida kätt telediktorina ning hiljem siis oma etteastet ekraanilt vaadata:

DSC_0583

DSC_0581

C. jaoks oli väga huvitav ka muusikariistade osakond, kus seletati pillide ehitus üksipulgi lahti:

DSC_0565

DSC_0566

Lennumasinate seas sai proovida, mis tunne on lennata õhupalliga:

DSC_0569

ja kosmose osakonnas teada nii mõndagi huvitavat kosmonautide elust. Näiteks ei ole kosmonautide aluspüksid sugugi mitte mõned tavalised trussikud, kuna tualetti pääsevad nad alles kosmosejaamades.

DSC_0584

Siin maketil on näha, kuidas 16. sajandi keskpaigas saadi Vatikanis Peeter-Pauli katedraali ees platsil sadade hobuste ühisjõul püsti mitmesajatonnine obelisk:

DSC_0558

Sama jõumehhanismi oli võimalik ka kohapeal katsetada, tõstes rattajooksuga üles korvitäie õunu:

DSC_0560

Postitõld tõi meelde “Uhke postipoisi” laulu

DSC_0562

ja see vormiriietus hiljuti loetud nupukese selle kohta, et “seitsme penikoorma saabaste” nimetus tuleb sellest, et postijaamade vahemaa (vähemalt Prantsusmaal) oli vanasti 7 penikoormat – järgmisesse postijaama jõudes sai postipoiss oma jalad rasketest saabastest lahti päästa.:)

DSC_0563

Pärast Tehnikamuuseumi jalutasime paar tunnikest linna peal, et sättida end siis õhtul kella 7ks ooperisse. Käisime vaatamas Stephani katedraali. Nagu paljud saksa kirikud, oli see väljast suur ja võimas, aga sees valitses peaaegu pilkane pimedus.

DSC_0590

Ühel vaateaknal nägime elu suurimat piparkoogivormide valikut, sellel pildil on neist umbes pooled:

DSC_0553

Ja muidugi käisime kohvikus – järjekorras Sacher ja vaarikakook. Oleksime tahtnud minna Café Centraali, aga seal seisis saba uksest väljas! Sama vaatepilt ootas meid ka järgmistel päevadel. Pole just väga tavaline, et mõne kohviku ukse taga pidevalt saba lookleb!

Ooperiteatri piletid olin varem internetist ära ostnud. Ei õnnestunud küll saada pileteid Riigiooperisse, kus aastavahetus on kahtlemata väga kuum periood, küll aga Rahvaooperisse.

DSC_0593

Seal etendus “Minu veetlev leedi”, mis sobis meile hästi, sest C. oli seda eelnevalt Estonias näinud ning seetõttu polnud saksakeelse etenduse jälgimine keeruline. Piletihinnad võiksid muidu tunduda üsna soolased, aga kuna mõlemad ooperid pakuvad alla 15-aastastele lastele kõigile etendusele pileteid flat rate hinnaga (ca 20 eurot), siis muudab see ooperiskäigu kohe palju taskukohasemaks. Küll ei pakutud lastele soodushinda Viini filharmoonikute uusaastakontserdile, mida samuti eelnevalt internetist uurinud olin – sinna oleks pileteid isegi saada olnud, hinnaga 1200 eurot inimene.

Meie kohad olid sellises hubases loožis, mis oli nagu omaette väike samettoakene. 🙂 Väga armas ja ajaloohõnguline. Näiteks oli looži seinal peegel ja riidenagid, nii et me ei pidanudki kasutama teatri tasulist riidehoidu. 🙂

DSC_0603

DSC_0617

Vaade oli meil ülevalt alla otse orkestrisse, mis oli C. jaoks lisaboonus, sest ta sai jälgida erinevate pillimeeste tööd ja näiteks seda, mitu korda ilmus kohale timpanimängija, kes C. sõnul veetis enamuse ajast lava taga kohvilauas.

DSC_0620

Minu jaoks oli suur ja meeldiv üllatus see, kui pidulikult panevad Viini inimesed ennast teatriskäigu jaoks riidesse – kõikjal nägi üksnes smokinguid/ülikondi ja õhtukleite. Naised käisid tualetis ka saapaid kõpskingade vastu vahetamas. Pidulik meeleolu tuletas meelde Eestit, kus ju õnneks veel samuti on kombeks teatrisse paremad riided selga panna. Vahepealsetel aastatel oleme teatris käinud peamiselt Londonis (ning Pariisis ja Brüsselis) ja seal kahjuks on täiesti tavaline see, et saali kõnnitakse teksades-tossudes ja üleriietega, mis siis topitakse kas istme alla kasti või hoitakse süles. Kurb!

Kui ma 2 aastat tagasi enne Peterburi-sõitu ostsin Peterburi reisijuhi, mis oli välja antud Inglismaal, siis võis sealt muu hulgas lugeda seda, et venelastel on pentsik komme ennast teatri jaoks pidulikult riidesse panna ning et seetõttu võib inglise turist seal ennast oma igapäevase outfitiga pisut ebamugavalt tunda. 😀

Aga jah, tuleb välja, et ÕNNEKS pole see teatrirituaal siiski veel vaid venelaste komme ning vähemalt Viini kodanikud võtavad seda sündmust täie tõsidusega. 🙂

DSC_0596

Aplaus kõlas iga numbri järel ning etenduse lõpus lendasid üle orkestriaugu lavale lillekimbud. Kõik kokku väga stiilne elamus.

 

 

 

Advertisements
Rubriigid: Austria | Lisa kommentaar

Aastavahetus Viinis

DSC_0707

Uut aastat sõitsime seekord tervitama Viini. Viimased 5 aastat, kui oleme elanud Brüsselis, on meil aastavahetus möödunud iga kord erinevas kohas – 2010/11 Hispaanias Andaluusias, 2011/12 Pariisis & Brüsselis, 2012/13 Portugalis Portos ja 2013/14 Nice’is. Kõik need on olnud toredad reisid ja vahvad paigad aastalõpu veetmiseks, aga Viini vastu ei saa siiski ükski. Suursuguse atmosfääri, ilusa muusika ja maitsvate kookidega Viin lihtsalt on ideaalne koht vana aasta pidulikuks ärasaatmiseks. Ma ei imestaks üldse, kui me võtame seal vastu veel nii mõnegi uue aasta. 🙂

DSC_0641

Kusjuures tegelikult kahtlesin pikalt, kas mul seekord, pärast intensiivset kondiitrikoolitust Pariisis üldse ongi jaksu kohe jälle kuhugi sõitma hakata, sest tegelikult on ju ka kodus väga tore olla. Aga kui ma oktoobrikuus Brussels Airlines’i kodulehel nägin, kui soodsalt oli võimalik Viini lennata, siis ostsin piletid ikka ära. Brüsseli asukoht on lihtsalt super – otselennud 76 sihtkohta mõistliku hinnaga. Näiteks Viini saab Brüsselist lennata 3 korda päevas paarsada inimest mahutava Airbusiga.

Elukohaga vedas meil ka üliväga. Algul hotelle vaadates oli hinnaklass muidugi ehmatav – esiteks olid juba oktoobri alguses enamik kesklinna hotelle aastavahetuseks välja müüdud ning teiseks oleks tulnud 5 öö eest välja käia minimaalselt 1000 eurot. Kohe sai selgeks, et Viin on aastavahetuse veetmiseks väga populaarne paik. 😀

Seega panin booking.com lehekülje kiiresti kinni ja hakkasin otsima korterit airbnb saidilt. Olen sealt üürinud kahel korral korteri Pariisi ja ühel korral Nice’i ning kõik need on olnud väga meeldivad kogemused. Ei pidanud pettuma selgi korral – kolmandiku hotellihinna eest leidsime kesklinnas suurepärase korteri.:)

DSC_0541

DSC_0542

DSC_0543

Korter asus väga muljetavaldavalt elegantses majas, mis oma kahetiivalise põhiplaaniga meenutas väikest lossi:

DSC_0548

Maja kõrval oli Mariahilfi kirik:

DSC_0549

DSC_0624

ja selle ees Mariahilfstrasse, mis on Viini kõige šikim kaubatänav.

DSC_0623

Nii et paremat asukohta olnuks võimatu soovida – kõik kohad olid jalutuskäigu kaugusel.

Kui me 29. jaanuari õhtul kohale jõudsime, tervitas Viin meid miinuskraadide ja lumesajuga. Külm püsis vana-aasta õhtuni, langedes miinus kümneni. Siis aga läks üleöö soojaks – uue aasta hommikuks oli lumi praktiliselt sulanud.

Oma väljapeetusega avaldas Viin muljet kohe esimestest hetkedest. Juba lennujaama ekspressis nägin kübaraga naist. 🙂  Ma isegi ei mäleta, millal viimati kohtasin kedagi väljaspool karnevalihooaega sellise laiaäärelise elegantse kübaraga.. Näiteks Pariisis ei näinud ma 5 nädala jooksul kedagi kübarat kandmas. Aga Viinis – palun väga! Aeg oleks seal justkui kuhugi 20. sajandi algusaastatesse seisma jäänud – inimesed riietuvad väljapeetult (valdavalt villased mantlid, turistid on jopede järgi kergelt tuvastatavad), käituvad viisakalt (ei mingit tõuklemast ega karjumist – eriti Brüsselist tulijale meeldiv üllatus) ega riku reegleid (kõik ootavad kannatlikult rohelist foorituld, ehkki ühtegi autot paistmas ei ole). Kujutan ette, et belle époque’i aegne Pariis võis olla sarnase õhustikuga. No ja muidugi kohvikud – palju ja rikkaliku koogivalikuga! Kusjuures üks ootamatu ajaloohõnguline nüanns on ka see, et kohvikutes on suured suitsetajate saalid, mis tihedalt külastajaid täis.

Varakult olime omale selle reisi eesmärgiks seadnud, et proovime kahe peale ära kõik kuulsad koogid alates Sacherist ja õunastruudlist. Kaasavõetud Viini teejuht sisaldas sobivasti ka parimate kookide Top10, nii et sealt sai vajadusel näpuga järge ajada 🙂  Viini koogid on suured ja külluslikud. Kui prantsuse kondiitrimaailmas on iga kook üldjuhul lõpetatud meistriteos ja tervik, siis Viinis müüakse kooke lõikhaaval. Juba esimesel õhtul ostsime kodulähedasest Ritteri kohvikust kaks tükki degusteerimiseks – Mozarti ja Mohntarte. Moonitort oli põnevalt musta värvi – tundus, et see koosneski vaid mooniseemnetest. 🙂

DSC_0539

DSC_0540

Rubriigid: Austria | Lisa kommentaar

Eksamid ja lõpuaktus

 

DSC_0440

Laupäeva hommikul oli meil viimane demo, järjekorras kahekümnes. Selle teemaks oli Millefeuille – lehttaignaküpsetis vaheldumisi pralineekreemiga. Midagi sarnast meie Napoleoni koogile, ainult et ilma keedukreemi ja moosita. Inglise keeles kannabki kook nime Praline Napoleon. Seevastu prantslased kutsuvad kooki “tuhandeks leheks”, sest umbes niipalju peaks neid lehttaignalehti seal olema. 🙂

DSC_0436

Nagu viimasel demol tavaks, pakuti lõpus koogi kõrvale ka šampanjat:

DSC_0438

Sellele demole praktikat ei järgnenud, sest viimase praktika asemel oli meil hoopis eksam. Kõigepeal kirjalik ja järgmisel päeval praktiline.

Kirjalik eksam läks mul hästi, sain 100 punktist 91. Muide, kohe esimene küsimus oli Rummibaaba autori kohta. Ma kahtlen, kas meile koolis seda üldse keegi eelnevalt maininud oli, aga kuna ma olin oma blogis sellest kirjutanud, siis teadsin vastust muidugi kohe. 😉

Praktilise eksamiga vedas ka – seda tuli juhendama Chef T, kõige meeldivam ja sõbralikum Chef üldse. Lisaks sain loosiga ühe kõige lihtsamatest kookidest – Tarte passion- framboise. Selle tegemisel ei saa eriti midagi valesti minna! Teine pool gruppi tegi maasikakooki, mis pole samuti teab mis keeruline. Nii armas Chefist, et ta valis eksamiks just need! Tänu sellele sujus kõik rõõmsalt ja ladusalt, paar korda võttis keegi lauluviisigi üles, ning juba pool tundi enne tähtaega oli kogu grupp omadega valmis ja uksest väljas. Enne veel käisime kõik Chefi kallistamas. 🙂

Väga suur erinevus minu algtaseme eksamiga, kus pidin tegema kümnest võimalikust koogist kõige raskemat ning juhendajaks oli paljude jaoks hirmuäratav Chef C. Aga töötama sattusin laua äärde täpselt samasse kohta, kus eelmiselgi eksamil, nii et midagi oli tuttavat ka.

Minu eksamikook ja tehniline ülesanne – Opéra śokolaadikaunistus:

DSC_0458

Sellega minu hea õnn koolis veel ei lõppenud. Nimelt toimus koolis loosimine kõigi nende vahel, kes olid soodusmüüginädalal koolist midagi tellinud. Kooli fuajees on müügil nii meie praktikates kasutatavad töövahendid kui ka meened ja mõningad söödavad asjad. Paar korda aastas on neid võimalik tellida 20-30% allahindlusega, siis antakse igale tellijale number, millega oma asjad hiljem kätte saab. Nüüd siis enne jõule loositi nende kõigi vahel välja üks kingitus. Ja taramparaa – mina see olin! 🙂 Kui asi puudutab kokandusmaailma, siis mul ikka veab tihtipeale. 🙂 Kingituseks oli suur, 20 cm teraga kokanuga, mida ma ausalt öeldes vist kasutama hakata ei julgegi – need meie kooli noad on jube teravad.

DSC_0460

Kusjuures selliseid nuge saime koolist juba algtaseme stardipaketiga omajagu, nüüd mu kollektsioon siis täienes veelgi. Mõne muu, väiksema asja üle meie kooli sortimendist oleks mul kindlasti rohkem hea meel olnud, aga noh, sain siis sellise hinnalise jõulukingi – poes maksavad need noad 90 euro ringis.

Pärast eksamit oli tunne, et tahaks lennelda maailma lõppu – alustasin suurt jalutuskäiku mööda Pariisi, mis lõppes sellega, et tegin kogu vasakule ja poolele paremale kaldale ringi peale. Kokku vist üle seitsme tunni kõndisin. Tundsin ennast nagu rummibaaba, kes ujub Pariisi-siirupis ja imab endasse selle energiat, kuni lõpuks on Pariisi pilgeni täis.

Aeg-ajalt põikasin siia-sinna sisse väikesteks jõuluostudeks. Leidsin portselanimaalijate unistuste poe, mille 2 korrust olid täidetud valge portselaniga – Liina, Sulle võiks seal  meeldida! 😉

DSC_0464

Pont Neufil jälgis mitu uudishimulikku Seine’il toimuvat politseiaktsiooni – politseilaev ja päästepaat tegelesid millegi jõest välja õngitsemisega. Küllap kartisid kõik, et pinnale kerkivad kellegi maised jäänused või siis vähemalt autovrakk. Kui aga see konks lõpuks veest välja tõmmati, oli selle küljes hoopis voodi!

DSC_0452

Louvre’i Cour Carré‘s läksin vaatama ka seda fassaadilõiku, mida ma siis, kui veel turismifirmas töötasin, oma turistidele alati näitasin kui kivisse raiutud õukonnakroonikat. Nimelt laskis selle François I poolt ehitatud fassaadi kaunistada tema poeg Henri II. Sellele osutab kroonitud H täht. Oma südamedaami initsiaali osas pidi Henri aga üles näitama nutikust – ta oli küll abielus Catherine de Medicis’ga, kuid  südamedaam oli hoopiski Diane de Poitou (kes oli Henrist lausa 19 aastat vanem). Et kumbagi naist mitte solvata, lasi Henri initsiaalid C ja D kokku põimida, et moodustuks täht H. Nii oli kõik korrektne ja daamid rahul. 🙂

DSC_0448

 

Koolis oli jäänud veel vaid viimane päev ja pidulik aktus. Selleks puhuks oli meie talveaia sini-valged toolid asendatud pidulike punastega:

DSC_0483

Meie kursuse 28 inimesesest sai lõputunnistuse 27. Keskastme cuisine’i suunal nii hästi ei läinud – seal lõpetas vaid 18 inimest. Aktus oli mõlemal suunal ühine ja mõlemast valdkonnast olid kohal 3 chefi – pâtisserie’d esindasid Chefid T., O. – meie selle kursuse põhiõpetajad – ja Q, kellega puutusime kokku õnneks üsna vähe.

DSC_0468

Üks sammuke oma unistuse täitumise suunas on nüüd siis jälle tehtud. On jäänud veel viimane, kõige kõrgem tase. Selle lõpetamisel saab tunnistuse asemel diplomi, pähe kõrge kokamütsi ja kaela sinise paela (cordon bleu). Ma veel ei tea, millal mul õnnestub see ära teha, aga ma usun, et see päev tuleb. 🙂

12 Merle Mandre IIP 18-12-2014

DSC_0477

DSC_0486

Rubriigid: Kokakool Pariisis, Pariis | Lisa kommentaar

Viimane praktika – baguette

Nuuks, ongi viimane praktika selja taga. Õnneks oli see vähe kergemal ja lõbusamal teemal – kuulus prantsuse baguette ja pain de mie, lisaks kõikide lemmikchef T, nii et lõpetasime rõõmsal noodil.

Chef valmistas demol lisaks ka rukkijahuleiba ja fougasse’i. Esimesse läks lisaks rukkile ka suur ports nisujahu, sest ega prantslased ju ainult rukkijahust koosnevat leiba ette ei kujuta.

Mulle väga meeldis see, et Chef rääkis ka nisujahu muutunud kvaliteedist ja koostisest, sajast uuest viljasordist ning sellest, et jahu pole enam see, mis 40 aastat tagasi. Teravilja on vahepeal väga palju muundatud – nö parandatud ja rikastatud. Sellest ka aina sagenevad allergiad ja haigused. 40 aastat tagasi oli gluteenitalumatus vaid mõne üksiku inimese häda, nüüd kannatab selle all iga teine. Chef ütles, et ta küll ei tohiks meile sellest rääkida, aga ta räägib ikka. 🙂 Ning et tema arvates on seal kindlasti oma osa ravimitööstusturitel, kelle huvides on tekitada juurde haigeid inimesi. Chef T. on niigi minu lemmik ja selle jutuga ta tõusis minu silmis veelgi – ta ei ole mitte üksnes andekas kunstnik vaid ka mõtlev inimene. 🙂 Muide, sellel teemal on juttu ka Kristeli blogis – sealt võib lugeda, et Prantsusmaal leidub siiski veel mõni hull pagar, kes kasvatab oma nisu ise ja kasutab selleks nö iidseid, “rikastamata” terasid.

Nalja sai demol ka, sedakorda Chef C. aadressil. Tema on meil see ebastabiilse närvikavaga mees, kellest oma blogis varemgi rääkinud olen. Ta on kindlasti suurepärane kondiiter, huumorimeelne, aga äärmiselt plahvatusohtlik. Lisaks ajab ta alati oma joont, mis on nii mõnigi kord teiste chefidega vastuolus – demol näitab üks chef ette ühtemoodi, aga praktikas tahab Chef C, et teeksime teistmoodi. Näiteks demol öeldi, et Douceur Chocolat koogil peab olema kihtidena kaks śokolaadiketast, Chef C aga tahtis kolme (kuigi kolmanda katmiseks poleks kreemigi jätkunud), demol kaunistas Chef T maasikakoogid sefiiriga, Chef C arvates on see aga väikeste kookide puhul inetu ja ta käskis meil jätta koogid pealt siledaks. Kui Chef T (kes on meie kursuse põhijuhendaja) seda hiljem kuulis, oli ta ikka üpris nördinud.

Nii et nüüd ta siis otsustas mängida Chef C.-le väikese ninanipsu ja fougasse’idele sisselõikeid tehes kujundas ühest fougasse’ist Chef C. Algul tundus see nägu liiga kitsas, aga Chef T arvas, et ahjus kerkides sarnasus kindlasti suureneb. 🙂 No ja siis demo lõpus me sõime Chef C lihtsalt ära. 😀

DSC_0415

Selle demo lõpp oli üldse teistsugune – degustatsioonitaldrikuid ei jagatud, ahjusoojad saiad- leivad lõigati lihtsalt viiludeks ning kõrvale pakuti võid, salaamit ja pasteeti. 🙂 Mmmm..

DSC_0417

DSC_0418

DSC_0423

Chef T. juhendas ka nii meie A kui B rühma praktikat, mille üle olid kõik väga õnnelikud – nii möödus viimane praktika väga muhedas meeleolus. Sõtkusime ja vormisime oma tainapallid ära ning siis edasi oli rohkem ootamine, kuni need kerkivad ja küpsevad. Muide, kui sõtkumisest rääkida, siis prantslased hoopis tõstavad tainapalli üles ja viskavad selle hooga vastu lauda. Ja nii vähemalt veerand tundi järjest.

Ootamise ajal tegi üks grupikaaslane, kes on õppinud Tui Na’d, Chefile massaaži:

DSC_0425

Siis tulid saiad ahjust välja:

DSC_0429

Minu omad:

DSC_0428

DSC_0430

Mul on nüüd neli baguette’i ja kolm pain de mie’d.. Õnneks on kohe homme Brüsselist tulemas suurem ports külalisi.

Viimast praktikat lõpetada oli siiski kurb, eriti kui Chef oma lõpusõnades ütles, et ta ei teagi, millal meid jälle näeb. Vähe puudus, et pisar oleks silmanurka tulnud. Aga see võis olla ka sellest, et jäin eile haigeks – palavik, köha ja nohu. Uh. Püüan eksamiks terveks saada.

Rubriigid: Kokakool Pariisis | 2 kommentaari

Viimane nädal – Triomphe de Noix ja Croquembouche

Käimas ongi eelviimane koolinädal, mis on olnud esimestega võrreldes natuke rahulikum, aga juba laupäeval ootab meid esimene eksam..

Esmaspäevane kook kandis uhket nime Triomphe de Noix ehk siis Pähklitriumf. Koosneb see hõrgutis kreeka pähkli tükkidega mandlibiskviidist ja karamellivahust ning on kaunistatud makroonide ja karamelliseeritud pähklitega. Kaunistused tegime seitsme inimese rühmatööna kahes grupis ning need said valmis üks-kaks-kolm. Poleks kunagi varem osanud arvata, et makroonitegu võib olla selline lapsemäng. Aga nagu Chef T demol ütles, on makroonid just sellepärast nii popid ja igal pool müügil (vähemalt siin Prantsusmaal), et neid on niivõrd lihtne teha. 🙂

Chefi enda koogid tulid sellised:

DSC_0381

Lisaks valmistas Chef demol ka kahte sorti pehmet karamelli – soolase võiga ja šokolaadiga. Need jäid sellised nätsked kleepuvad tükid, ma ei olegi varem midagi sellist söönud.

DSC_0384

Meie praktikatund andis tulemuseks sellise pähklitriumfirivi:

DSC_0388

Sama Chef T esines meile ka järgmise päeva maratondemol, mis kestis kokku 5 tundi ning mille tulemusena kerkisid lauale kaks Croquembouche’i. Väiksem ja tagasihoidlikum oli mõeldud meie praktikatunni eeskujuks ning suurem meistritöö lihtsalt imetlemiseks. 😀

DSC_0389

DSC_0402

Kaunistused on kõik valmistatud kuumast suhkrust. Eriti lahe oli kahe linnu tegemine – algul kinnitas Chef väikse pumba külge lihtsalt kuuma suhkrutombu, aga sedamööda, kuidas ta sellesse õhku sisse pumpas ja otsast pikemaks venitas, hakkas see suhkur tema käes elama, muutus linnuks ja vaatas lõpuks uudishimulikult Chefile otsa. Ja kippus siis käest minema lendama, ehkki endal polnud veel tiibugi, nii et Chef pidi ta kiiresti fikseerima külmaõhuspreiga. Tiivad ja saba valmistas meie loominguline Chef puulehekujuliste silikoonvormidega, mis olid samuti tema enda tehtud.

DSC_0392

Croquembouche’i postament tehakse nougatine’ist ja kaunistatakse suhkruglasuuriga:

DSC_0391

Muide, neid kohustuslikke teravaid nougatine’i sakke kutsutakse prantsuse keeles “dents de loup” (“hundihambad”). Kuna tegemist on traditsioonilise pulmakoogiga, siis on selline nimetus eriti huvitav. Chefi sõnul võib torni valmistada lisaks pulmadele ka muudeks tähtpäevadeks ning miks mitte ka lahutuseks.

Postamendile tõstetakse hiljem keedukreemitäidisega ja karamellglasuuriga tuuletaskutest torn, mis liidetakse kokku vedela karamelli abil. Siit ka nimetus “croque – en – bouche”  – “praksub suus”. Kuna karamell tahkub kiiresti ning pideva ülessoojendamise tulemusel võib see väga kergesti liiga tumedaks minna (eks on see ju kasvõi piparkoogitaina valmistamisel näha, kuivõrd sekundite mäng on karamelli toon), siis selle vältimiseks oli Chefil kaval nipp – ta keetis potitäie heledat karamelli ja valas selle ahjuplaadile kõvastuma. Siis hiljem sulatas neid tükke uuesti jaokaupa üles.

DSC_0390

Aplaus demo lõppedes oli muidugi pikem ja tugevam kui tavaliselt. Viis tundi oli möödunud pea märkamatult. Kusjuures, pole just palju neid teatrietendusi, mida ma suudaks niimoodi hinge kinni pidades viis tundi järjest jälgida.

Croquembouche’i päev oli meie selle kursuse kõige pikem, sest 5-tunnisele demole järgnes kohe 5-tunnine praktika. Arvestades, et peame hommikul kohal olema juba poolt tundi enne demo algust ning et igale 2,5 tunnisele tsüklile järgneb pooletunnine paus, lisaks tunniajane lõunapaus, tegi see koolipäeva pikkuseks 13 tundi järjest. Selge see, et nii pika päeva lõputundidel ei ole keegi enam võimeline väga suureks kunstisaavutuseks. Kadestasin meie B-gruppi, kes sai peale demo minna koju ja teha praktika järgmisel päeval. Lisaks õnnistati neid Chef Walteriga, maailma kõige heatahtlikuma eremiitchefiga. Terve selle kursuse ma muudkui ootasin, et ta tuleks meie (A-grupi) praktikatundi juhendama, aga paraku seda ei juhtunudki. Selle-eest B-grupp sai temaga olla lausa viiel praktikal. Väga ebaõiglane.

Oh jah, see meie croquembouche’i praktika oli ikka päris karm. Esiteks pole 5 tunniga sellise skulptuuri valmistamine mingi naljaasi – pidevalt on oht ennast tulise nougatine’i või veel tulisema karamelliga ära põletada, alailma tuleb nougatine’i kamakas ülessoojendamiseks ahju tagasi pista (see on rullitav ja töödeldav ainult soojana ning tahkub kiiresti) või viia karamellikänkraga pott pliidile, et seda pisutki vedelamaks saada. Lisaks pritsida suhkruglasuurist õhusrippuvad vanikud, valmistada tuuletaskud ja nende täidiseks minev keedukreem.

Polnud just rõõmustav, et praktikat tuli juhendama Chef O, kes minu meelest on valinud endale vale elukutse ning oleks kondiitrikunsti asemel võinud kaaluda sõjaväelase karjääri. Lisaks olin mina sellel nädalal üks kolmest assistendist, mis tähendas seda, et meie ülesandeks oli teha klassis kõik ettevalmistused (tuua laost vajalikud toiduained ja need välja mõõta, otsida vormid jne). Olime just selle kõigega valmis saanud, lähtudes demol Chef T poolt antud korraldusest, et esimese asjana teeme valmis tuuletaskud. Siis tuli Chef O. ja käskis selle kõik laua pealt kokku korjata, kuna alustame hoopis nugatiinist. Hea algus.

Assistendi elu ei olnud sellel praktikal kerge. Erinevalt mõnest sõbralikust Chefist, kes mõne asja ka ise ära teeb, lükkab Chef O kõik assistentide kaela. Näiteks kui Chef T ütles meile demol, et mandlid paneb ahju soojenema ja valmistab kogu grupile royal icingu Chef, siis tegelikult pidid seda tegema assistendid. Üldse oli Chef O arvates kõik valesti ning vähemalt iga 10 minuti tagant kajas hõige “assistants!”. No kuidas sa sellises olukorras töötad – eriti kui arvestada, et nougatine’i ja karamelli õigele temperatuurile saamise ja seal hoidmisega on niigi palju tegemist ning siis tuleb mingi hetk jälle kõik sinnapaika jätta ja joosta mingeid lisaülesandeid täitma.

Pole midagi imestada, et oma töö tulemusega ma sellel praktikal rahule ei jäänud. Torni kokkupanekuks jäi kogu grupil lõpus aega ca 20 minutit – üle nelja tunni näed ettevalmistustega vaeva ning siis pead lõpuks kiiresti midagi valmis viskama. Kuna Chef tahtis, et me tingimata lõpetaksime ettenähtud ajalimiidi piires, pidid kõik oma tornidel nö otsad käigu pealt kokku tõmbama, sellest ka need natuke imelikud kujud. Minu oma on vasakult neljas:

DSC_0407

Kodus tegin uue portsu tuuletaskuid ja disainisin natuke ringi:

DSC_0434

Lõpetuseks väike lingvistiline avastus. Teatavasti on prantslastel üks hellitusnimedest “mon petit choux“, mida kõikides prantsuse keele tundides kiputakse tõlkima “mu väikseks kapsakeseks“. Mulle ei ole see algusest peale kuigi loogiline tundunud. Ja nüüd Croquembouche’i valguses taipasin lõpuks, et see tähendab ju hoopis “minu väike tuuletasku”! 😀

 

,,

 

 

Rubriigid: Kokakool Pariisis | Lisa kommentaar

Nädalavahetuse tiirud

DSC_0346

Reede õhtul sõitis laps jälle mulle külla. 🙂 Rõõm-rõõm!

Kohe hakatuseks läksime minu kodulähedasse sushirestorani, mis mulle juba ammu oli silma jäänud ning mille kohta sisetunne ütles, et see on üks hea koht. Täpselt nii oligi – tõeline sushisõbra paradiis. Tellisime kahe peale sushilaevukese, mille juurde käisid veel supid ja salatid.

20141205_203722

 

20141205_203744Kõik oli hästi maitsev. Kaheksajalga proovisime mõlemad esimest korda elus ja selle hõrk maitse oli minu jaoks paras üllatus. Olgu öeldud, et tegelikult ma kardan igasuguseid mereande ja ehkki prantsuse filoloog, siis näiteks rannakarpe, seda prantslaste igapäevatoitu, pole ma seni veel proovida julgenud.

Laps tegi kaheksajalast pilti ka:

20141205_204338

Pärast seda läksime koju, kus degusteerimist ootas rida kooke:

DSC_0305

Laupäev tervitas meid särava päiksega. Ilmataat on selle ikka väga hästi ära sättinud, et ehkki nädala sees on meil siin pigem sombune ja pilvine, siis mõlemad korrad, kui C. on Pariisi tulnud, särab päike taevas. 🙂 Kusjuures täna, pühapäeval, pidas päike vastu täpselt selle hetkeni, kui C. Brüsseli rongi peale läks – siis tõmbus hoobilt pilve ja hakkas sadama. 😀

Laupäeva hommik algas sellega, et tegime tiiru oma kodutänava pagariärides ning ostsime degusteerimiseks erinevate kohtade croissant‘e. Eesmärk oli välja selgitada, kas auhinnatud croissant’id on teistest kuidagi paremad:

DSC_0312

Peab ütlema, et meie mingit vahet teha ei suutnud, kõik olid suurepärased. 😀

Kondiitriäride vaateaknad annavad märku lähenevatest jõuludest – peamiseks müügiartikliks on praegu bûche de Noël ehk siis jõuluhalg, prantslaste traditsiooniline jõulumaiustus.

DSC_0285

Silma torkab, et Pariisis pole suured supermarketid õnneks suutnud välja suretada väikeseid kindlale valdkonnale spetsialiseerunud poekesi – igal tänaval on neid ridamisi. Mitte igas linnas, kus käinud oleme, pole pilt kahjuks nii roosiline – heal juhul leiad mõne spetsiaalse juustu- või veinipoe, kuid üldiselt on suured selverid kõik kaubaartiklid endasse neelanud. Aga Pariisis, palun väga – poed, kus müüakse ainult foie gras’d, ainult õli, ainult pähkleid.. tavalistest lihapoodidest rääkimata.

DSC_0313

Päikseline laupäev sobis muidugi ideaalselt minu lemmiktegevuseks – sihituks ringiuitamiseks Pariisis. 🙂 Ega meie uitamine muidugi päris sihitu ja juhuslik ei olnud – alustasime Saint Micheli bulvari raamatupoodide piirkonnas ning lõpetasime Les Halles’ide taguses kokanduskvartalis, läbides tee peal kõiki armsaid ja koduseid paiku.

DSC_0347

Jumalaemakiriku ees on püsti jõulukuusk:

DSC_0323

Pompidou keskuse juures saab endiselt kuulata toredaid pille:

DSC_0330

ja toetada kunstnikke:

DSC_0326

Kokapoodidesse sukeldudes avastasime muidugi jälle ridamisi tarvikuid, mida möödapääsmatult vaja võiks minna. Ma olen väga rõõmus ja lapsele tänulik selle eest, et ta minu hobi ja kirge niimoodi südamest toetab ning selles osas kaasa mõtleb. Sest kondiitrikunst ei ole ju kindlasti mitte tema hobi ja huvi, ometi on ta mu parim nõuandja. 🙂 Tema soovitusel ostsin või jätsin ostmata mitu asja ning ei jõua ära oodata, mil neid ükskord kõiki katsetada saab.

Dekoreerimisvahendeid müüvas poes sai imetleda suhkruskulptuure. Sellised kujud on tehtud põhimõtteliselt puhtast suhkrust:

DSC_0334

Vahva kokkusattumus oli see, et kui me olime ühes poes parasjagu valimas leeklampi, mille erinevad mudelid ja täitepadrunid/balloonid minus parajat segadust tekitasid ning ma üritasin meenutada soovitusi, mida mu kursusekaaslane Maria mulle koolis nende kohta andnud oli, siis märkasin järsku, et seesama Maria on ise ka seal poes. Lahe, et ükskõik millise miljonilinnaga ka tegu pole, on sul kokapoes ikka mõni tuttav ees. 🙂

Käisime vaatamas ka 1730. aastal asutatud Stohreri äri, mis on Pariisis vanim siiani tegutsev kondiitriäri. DSC_0336

DSC_0341

Selle vapil on kroon (kuna Stohrer töötas Louis XV õukonnas):

DSC_0337

Seest on see pood tõeline rokokoo-kaunitar:

DSC_0343

DSC_0345

DSC_0344

Laupäeva õhtupoolik kujunes väga rõõmsaks, sest Iren sõitis oma perega meile Brüsselist külla kooke maitsma. 🙂 Nende lemmikuks osutus kastanikook, aga Passionata konkureeris ka kõvasti.

Pärast läksime veel C.-ga väikesele jalutuskäigule, sest kui sa juba kord oled laupäeva õhtul Pariisis, siis on jalutamine üks õigemaid asju, mida teha. Jõudsime välja Eiffeli torni juurde, mis ei ole meie kodust väga kaugel. Selle esisele esplanaadile oli püstitatud suur läbipaistev kuppel, kus oli käimas mingi kärarikas üritus, tundus, et telesaade:

DSC_0355

Hiljem, kui koju jõudsime, tegi C. korraks huvi pärast teleka lahti ja täpselt nii oligi – see oli otse-eetris heategevuskontsert.

Tegelikult ei olnud meil Eiffelini jõudes plaanis torni sisse minna, sest oleme seda kunagi 4,5 aastat tagasi juba teinud. See mõte tuli spontaanselt. Kuna kell oli pool üksteist läbi ja torni hakati kinni panema (sisse pääseb kella 23ni), ei olnud kassade ees üldse saba, ainult mõned inimesed, mis oli täielik ilmaime. Tavaliselt lookleb ju kõigi nelja jala kassade taga nii tormis kui tuules lõputu saba nagu meremadu. Aga nüüd äkki – astu aga sisse, ei mingit ootamist! Nii et tegime üleval tiiru ära. Võrreldes eelmise külastusega, mis toimus keset päist päeva, oli valgustatud tornis sõitmine muidugi palju maagilisem kogemus. Ning ka vaated, mis avanesid tuledesäras linnale, olid maagilised:

DSC_0361

DSC_0365

DSC_0366

Teadupärast igal täistunnil Eiffeli torn sädeleb viis minutit. Kui see kell 23 sädelema hakkas, olime meie veel seal sees. C. jaoks oli huvitav nii lähedalt uurida, milliste lambikeste abil see valgusefekt saavutatakse.

Nii et selline väga spontaanne ja vahva õhtu lõpetus. Kui koju jõudsime, oli kell üle südaöö.

DSC_0353

Täna hommikul otsustasime minna kinno. Eelmisest kinoskäigust oli eelkõige positiivsena meelde jäänud suurejooneline kinosaal, mis oli lihtsalt imeilus. Hiljem lugesin internetist, et seda Lido kabareega ühes majas asuvat UCG Normandie esimest saali peetaksegi Pariisi kõige ilusamaks. Kusjuures Pariisis on vähemalt sada kino kokku mitmesaja saaliga ja meie sattusime just sellesse täiesti juhuslikult. 🙂 Seekord tegin natuke eeltööd ja valisin kinoks Majestetic Passy ja filmiks Paddingtoni. Oli tõesti väga tore film, kus naljakaid kohti leidus nii suurtele kui väikestele – tore oli kuulata, kuidas ühtede naljade peale naersid lapsed ja teiste peale emad-isad.:)

 

Rubriigid: Kokakool Pariisis, Pariis | Lisa kommentaar

Entremets Passionata

Selle nädala viimane kook kandis kirglikku nime entremets Passionata. Sõna entremets kasutavad prantslased sellise koogi kohta, milles on koos erinevat liiki kihid ja struktuurid – krõmpsud, pehmed, õhulised.. Sõnasõnaline tõlge on aga “toidukäikude vaheline” ning algselt tähistatigi selle sõnaga väikesi kergeid ampse, mida serveeriti erinevate söökide vahepeal. Tänapäeval on entremets kasutusel ainult magustoitude kohta – lisaks eristruktuurilistele kookidele võib entremets‘ks olla näiteks ka mõni kreem, suflee, puding, jäätis..

Prantsuse keele sõnavara toidumaailmas on üldse väga rikkalik. Kui eesti keeles on põhimõtteliselt kõik “koogile” & “tordile” taandatav, siis prantslastel on gâteau, tarte, tartalette, tourte, cake, entremets, pièce montée, petit four… Ka pannkoogi jaoks on kaks eraldi sõna – crêpe ja galette.

No vot. Meie jaoks koolis oli see esimene entremets. Sinna läks kolm erinevat tainast – kaks erivärvilist sigaretitainast (millest tavaliselt tehakse õhukesi küpsiseid), Joconde’i biskviit ja mandlidacquoise, lisaks 2 erinevat mousse’i, metsmaasikad ja glasuur. Retsept võttis enda alla kaks A4 lehte. 🙂

Kook on iseenesest üsna lihtsa välimusega, aga ilusat värvi – eks on ju nimigi Passionata. 🙂 Chef O tegi demol valmis sellised, pööratagu tähelepanu kahevärvilisele äärele:

DSC_0279

Läbilõiget näeb siit degustatsioonitaldrikult:

DSC_0281

See on kook, mis lihtsalt sulab suus – kõik maitsed ja struktuurid on omavahel taevalikus tasakaalus. Mmm!

Lisaks Passionatale tegi Chef marmelaadikomme. Meie oma praktikas marmelaadi ei teinud, aga iseenesest pole selle valmistamises midagi keerulist – umbes nagu moosikeetmine. 🙂

Kahjuks praktika polnud sel korral eriti tore. Nimelt pidime mõned asjad tegema paaritööna ja just minu paariliseks sattus meie grupi ainuke, aga see-eest ekstreemne udupea. Põhimõtteliselt pidin tegema tööd kahe eest ja siis veel igat oma sammu talle selgitama. Uh! Esimest korda kooliajal ootasin, millal praktika ükskord läbi saaks 🙂

Lõpp oli siiski õnnelik ja Chef Q kiitis mu Passionata heaks.:)

DSC_0306

Rubriigid: Kokakool Pariisis | Lisa kommentaar