Triibulised tordid

Pärast kondiitrikursust Pariisis ja aastavahetustralli Viinis on jaanuar kiiresti ja märkamatult möödunud. Harjutan uusi õpitud oskusi ja katsetan tasapisi kogu seda kohvritäit põnevaid kondiitritarvikuid, mille Pariisist endaga kaasa vedasin. Enamik õhtuid möödub köögis kreeme segades.:) Õnneks tuleb sõpradelt piisavalt tellimusi, nii et kõike ise ära sööma ei pea, ehkki lapsel poleks kindlasti sellegi vastu midagi. Tema võiks lõdva randmega terve tordi enam-vähem korraga ära süüa.

Päris igat kooki ma üles pildistama pole hakanud, sest enamasti valmivad need õhtuti ja lambivalguses ei õnnestu telefoniga just erilisi kunstfotosid teha. Tegelikult on minu uue telefoni kaamera supertubli – sügisest alates on kõik siinsed blogipildid telefoniga tehtud. Meil on küll lähiajal plaanis ka esimene väheke korralikum fotoaparaat osta – eks ikka põhiliselt selle mõttega, et teha ilusamaid tordifotosid. 😉 Aga iseenesest olen oma telefonikaameraga väga rahul ja võin Sony Xperia Z3 mudelit südamerahuga kõigile soovitada.

Kuna LCB keskastme programm koosnes meil suures osas vahtudest ja kreemidest, siis põhiliselt olengi oma viimaste nädalate tordid neid omavahel kombineerides kokku pannud.

Liinale läks selline mandlibiskviidiga mango-vaarika-murakatort, värviline ja päikseline nagu Liina isegi:

Läbilõikefoto tegi Liina tütar:

Andreale meisterdasin vaarika-mustsõstra-śokolaaditordi:

Selle mango-vaarikatordi sõime kodus ära koos Margitiga:

Triibukookide vahepeal sooviti minult “Frozeni” filmi teemalist sünnipäevatorti. Suhkrumassi ja martsipaniga puudub meil teatavasti vastastikune sümpaatia ning kahtlesin algul pikalt, kas ma üldse võtangi selle töö ette. Aga kuna tellijad olid erakordselt armsad inimesed ning olid kohe nõus minu ettepanekuga, et lumise maastiku võiks suhkrumassi asemel kujundada sefiirist, siis lõpuks olin ikkagi nõus midagi valmis pusima.

Uh, ma pole ühegi koogiga nii palju vaeva näinud, kui selle Elsa kujuga! Kuna tort pidi tulema suur, ca 40 inimesele, siis ei saanud ka seda kaunistavad kujud väga väikesed olla. Esimene Elsa, mille internetist leitud õpetuste järgi juba nädalapäevad enne tähtaega valmis nikerdasin, tuli täitsa tõetruu. Südaöö paiku lõpetades olin oma saavutusega ise üpris rahul. Kes aga oleks osanud seda ette näha, et martsipankuju oma raskuse all kokku vajub. Hommikul oli saledast neiust saanud matsakas mammi. Venitasin ta siis järgnevatel päevadel aeg-ajalt uuesti pikemaks, tema aga muudkui kahanes trullakaks tagasi. Lõpuks lõikasin üldse keha alt ära, panin torso grilltiku otsa ja mõtlesin sinise kleidi selle ümber keebi põhimõttel kinnitada. Paraku tuli tort selleks liiga madal, et sisse torgatud grilltikk Elsa raskust kandes püsti oleks jäänud.

Viimaks jäi nii, et panin Elsa istuma eraldi alusele, et ta mul kogu torti ära ei rikuks. Kogu taies nägi välja selline:

Õnneks tuli hiljem vastukaja, et sünnipäevalaps oli tordiga väga rahule jäänud ning kõige rohkem oli talle meeldinud Elsa kuju. 😀

Kõige viimane tort läks aga Eesti Saatkonda proovitordiks. Jällegi mango ja vaarikas.

Tegin igaks juhuks samasuguse väiksema koju, et veenduda läbilõike ja maitse kvaliteedis. Ei ühe ega teisega ma tegelikult ise päris rahule ei jäänud – läbilõige olnuks efektsem, kui oleksin kasutanud śokolaadibiskviiti ning vahukoor oleks pidanud olema teise firma oma. Aga proovikatse läbis see tort õnneks siiski edukalt ning mulle usaldati austav ülesanne valmistada järgmisel nädalal tort meie peaministrile. 🙂 15 poliitikut ja diplomaati ning 4 autojuhti. Saab olema põnev.