Nädalavahetuse tiirud

DSC_0346

Reede õhtul sõitis laps jälle mulle külla. 🙂 Rõõm-rõõm!

Kohe hakatuseks läksime minu kodulähedasse sushirestorani, mis mulle juba ammu oli silma jäänud ning mille kohta sisetunne ütles, et see on üks hea koht. Täpselt nii oligi – tõeline sushisõbra paradiis. Tellisime kahe peale sushilaevukese, mille juurde käisid veel supid ja salatid.

20141205_203722

 

20141205_203744Kõik oli hästi maitsev. Kaheksajalga proovisime mõlemad esimest korda elus ja selle hõrk maitse oli minu jaoks paras üllatus. Olgu öeldud, et tegelikult ma kardan igasuguseid mereande ja ehkki prantsuse filoloog, siis näiteks rannakarpe, seda prantslaste igapäevatoitu, pole ma seni veel proovida julgenud.

Laps tegi kaheksajalast pilti ka:

20141205_204338

Pärast seda läksime koju, kus degusteerimist ootas rida kooke:

DSC_0305

Laupäev tervitas meid särava päiksega. Ilmataat on selle ikka väga hästi ära sättinud, et ehkki nädala sees on meil siin pigem sombune ja pilvine, siis mõlemad korrad, kui C. on Pariisi tulnud, särab päike taevas. 🙂 Kusjuures täna, pühapäeval, pidas päike vastu täpselt selle hetkeni, kui C. Brüsseli rongi peale läks – siis tõmbus hoobilt pilve ja hakkas sadama. 😀

Laupäeva hommik algas sellega, et tegime tiiru oma kodutänava pagariärides ning ostsime degusteerimiseks erinevate kohtade croissant‘e. Eesmärk oli välja selgitada, kas auhinnatud croissant’id on teistest kuidagi paremad:

DSC_0312

Peab ütlema, et meie mingit vahet teha ei suutnud, kõik olid suurepärased. 😀

Kondiitriäride vaateaknad annavad märku lähenevatest jõuludest – peamiseks müügiartikliks on praegu bûche de Noël ehk siis jõuluhalg, prantslaste traditsiooniline jõulumaiustus.

DSC_0285

Silma torkab, et Pariisis pole suured supermarketid õnneks suutnud välja suretada väikeseid kindlale valdkonnale spetsialiseerunud poekesi – igal tänaval on neid ridamisi. Mitte igas linnas, kus käinud oleme, pole pilt kahjuks nii roosiline – heal juhul leiad mõne spetsiaalse juustu- või veinipoe, kuid üldiselt on suured selverid kõik kaubaartiklid endasse neelanud. Aga Pariisis, palun väga – poed, kus müüakse ainult foie gras’d, ainult õli, ainult pähkleid.. tavalistest lihapoodidest rääkimata.

DSC_0313

Päikseline laupäev sobis muidugi ideaalselt minu lemmiktegevuseks – sihituks ringiuitamiseks Pariisis. 🙂 Ega meie uitamine muidugi päris sihitu ja juhuslik ei olnud – alustasime Saint Micheli bulvari raamatupoodide piirkonnas ning lõpetasime Les Halles’ide taguses kokanduskvartalis, läbides tee peal kõiki armsaid ja koduseid paiku.

DSC_0347

Jumalaemakiriku ees on püsti jõulukuusk:

DSC_0323

Pompidou keskuse juures saab endiselt kuulata toredaid pille:

DSC_0330

ja toetada kunstnikke:

DSC_0326

Kokapoodidesse sukeldudes avastasime muidugi jälle ridamisi tarvikuid, mida möödapääsmatult vaja võiks minna. Ma olen väga rõõmus ja lapsele tänulik selle eest, et ta minu hobi ja kirge niimoodi südamest toetab ning selles osas kaasa mõtleb. Sest kondiitrikunst ei ole ju kindlasti mitte tema hobi ja huvi, ometi on ta mu parim nõuandja. 🙂 Tema soovitusel ostsin või jätsin ostmata mitu asja ning ei jõua ära oodata, mil neid ükskord kõiki katsetada saab.

Dekoreerimisvahendeid müüvas poes sai imetleda suhkruskulptuure. Sellised kujud on tehtud põhimõtteliselt puhtast suhkrust:

DSC_0334

Vahva kokkusattumus oli see, et kui me olime ühes poes parasjagu valimas leeklampi, mille erinevad mudelid ja täitepadrunid/balloonid minus parajat segadust tekitasid ning ma üritasin meenutada soovitusi, mida mu kursusekaaslane Maria mulle koolis nende kohta andnud oli, siis märkasin järsku, et seesama Maria on ise ka seal poes. Lahe, et ükskõik millise miljonilinnaga ka tegu pole, on sul kokapoes ikka mõni tuttav ees. 🙂

Käisime vaatamas ka 1730. aastal asutatud Stohreri äri, mis on Pariisis vanim siiani tegutsev kondiitriäri. DSC_0336

DSC_0341

Selle vapil on kroon (kuna Stohrer töötas Louis XV õukonnas):

DSC_0337

Seest on see pood tõeline rokokoo-kaunitar:

DSC_0343

DSC_0345

DSC_0344

Laupäeva õhtupoolik kujunes väga rõõmsaks, sest Iren sõitis oma perega meile Brüsselist külla kooke maitsma. 🙂 Nende lemmikuks osutus kastanikook, aga Passionata konkureeris ka kõvasti.

Pärast läksime veel C.-ga väikesele jalutuskäigule, sest kui sa juba kord oled laupäeva õhtul Pariisis, siis on jalutamine üks õigemaid asju, mida teha. Jõudsime välja Eiffeli torni juurde, mis ei ole meie kodust väga kaugel. Selle esisele esplanaadile oli püstitatud suur läbipaistev kuppel, kus oli käimas mingi kärarikas üritus, tundus, et telesaade:

DSC_0355

Hiljem, kui koju jõudsime, tegi C. korraks huvi pärast teleka lahti ja täpselt nii oligi – see oli otse-eetris heategevuskontsert.

Tegelikult ei olnud meil Eiffelini jõudes plaanis torni sisse minna, sest oleme seda kunagi 4,5 aastat tagasi juba teinud. See mõte tuli spontaanselt. Kuna kell oli pool üksteist läbi ja torni hakati kinni panema (sisse pääseb kella 23ni), ei olnud kassade ees üldse saba, ainult mõned inimesed, mis oli täielik ilmaime. Tavaliselt lookleb ju kõigi nelja jala kassade taga nii tormis kui tuules lõputu saba nagu meremadu. Aga nüüd äkki – astu aga sisse, ei mingit ootamist! Nii et tegime üleval tiiru ära. Võrreldes eelmise külastusega, mis toimus keset päist päeva, oli valgustatud tornis sõitmine muidugi palju maagilisem kogemus. Ning ka vaated, mis avanesid tuledesäras linnale, olid maagilised:

DSC_0361

DSC_0365

DSC_0366

Teadupärast igal täistunnil Eiffeli torn sädeleb viis minutit. Kui see kell 23 sädelema hakkas, olime meie veel seal sees. C. jaoks oli huvitav nii lähedalt uurida, milliste lambikeste abil see valgusefekt saavutatakse.

Nii et selline väga spontaanne ja vahva õhtu lõpetus. Kui koju jõudsime, oli kell üle südaöö.

DSC_0353

Täna hommikul otsustasime minna kinno. Eelmisest kinoskäigust oli eelkõige positiivsena meelde jäänud suurejooneline kinosaal, mis oli lihtsalt imeilus. Hiljem lugesin internetist, et seda Lido kabareega ühes majas asuvat UCG Normandie esimest saali peetaksegi Pariisi kõige ilusamaks. Kusjuures Pariisis on vähemalt sada kino kokku mitmesaja saaliga ja meie sattusime just sellesse täiesti juhuslikult. 🙂 Seekord tegin natuke eeltööd ja valisin kinoks Majestetic Passy ja filmiks Paddingtoni. Oli tõesti väga tore film, kus naljakaid kohti leidus nii suurtele kui väikestele – tore oli kuulata, kuidas ühtede naljade peale naersid lapsed ja teiste peale emad-isad.:)

 

Rubriigid: Kokakool Pariisis, Pariis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s