Kui laps tuleb külla

DSC_0132

Nädalavahetuseks sõitis C. mulle Brüsselist külla. Ta on ikka väga tubli, et 13-aastaselt niimoodi üksinda reisida julgeb. Rongisõit Brüssel-Pariis ei ole muidugi midagi keerulist, küll aga on omajagu aeganõudev mõlemas linnas rongijaama jõudmine, näiteks Brüsselis peab ta selleks 2 korda erinevatele liiklusvahenditele ümber istuma. Pariisis olin lubanud talle rongijaama vastu minna, arvestades, et sel ajal on mul tunniplaanis just paraja suurusega auk. Tegelikult läks sellega aga ülimalt napilt, sest rongijaama jõudes tervitas mind tablool teade, et Thalys jääb 20 minutit hiljaks. Need 20 minutit olid aga üliolulised, sest just täpselt nende ajal oleksin jõudnud lapse oma Pariisi-koju ära viia ja siis ise kohe kooli joosta.

Eelmise aastaga võrreldes on meil koolis kord veelgi karmistunud – mitte mingeid hilinemisi ei aktsepteerita, kõik läheb kirja puudumisena ning kui oled 6 tunnist puudunud, siis eksamile ei lubata ja oled oma hiigelõppemaksu ilmaasjata maksnud. Äsjalõppenud kursusel olevat see näiteks juhtunud ühe Mehhiko tüdrukuga, kes angiini pärast 2 päeva puuduma oli sunnitud. Ei lugenud seal arstitõend ega midagi.

Seega olin ma seal rongijaamas oodates ikka päris murelik, sest kui 20-minutiline hilinemine oleks veninud 25-minutiliseks, siis poleks ma kindlasti enam õigeks ajaks kooli jõudnud. Õnneks lahenes kõik üle noatera ja Thalys oli vähemasti oma hilinemises täpne. Niipea, kui C. jala perroonile sai, panime ülepeakaela metroo poole jooksu, 3 minutit enne loengu algust jõudsin kooli, riietusruumis riided vahetatud ja viimasena uksest sisse lipsatud. Kusjuures viimase hetke saabumisel on ka oma plusspool – sel ajal on riietusruumis inimesi juba hõredalt ning võid täitsa üksi oma ruutsentimeetritel laiutada.

C. läks samal ajal üksi minu korterisse, mille leidmiseks olin metroos sõites andnud nii täpseid juhiseid, kui oskasin. Ütlesin, et ei tea täpselt, mitu korrust üles ronida tuleb, aga igatahes on igal korrusel üks korter ja meist alumise korteri uksematil on UK lipp. Ning et kui ta uksest sisse läheb, siis laua peal ootavad makroonid. Kui makroone ei ole, siis on vale korter. 🙂

Õnneks leidis C. kohe õige ukse üles ja kui mina lõpuks oma śokolaadiloengust koju jõudsin, olid makroonid ka ära söödud. Olgu siinkohal neist üks väike meenutus:

2

Koolis pidime oma makroonidest kujundama kunstipärase magustoidutaldriku kõigi kastmetäppide ja -triipudega. Paraku just sellesse praktikasse unustasin oma telefoni kaasa võtta ja nii jäi mu kunstisaavutus seekord jäädvustamata, on vaid see lihtne kodune pilt.

Lisaks makroonidele ootas last külmkapis terve virn kooli logoga koogikarpe:

1

Kõik need leidsid kahe päevaga sihtotstarbelise lahenduse ja midagi jõudis ka Brüsselisse külakostiks.

Nädalavahetus kujunes päikseliseks ja maitsvaks. Alustasime Suurtelt Bulvaritelt ja kiikasime sisse Café Pouchkine’i, et imetleda chef Damien Piscionieri loomingut. Iga kook on seal omaette väike viimistletud meistriteos, mis on kaunistatud ehtsa lehtkullaga (söödav 26-karaadine kuld, millest on eemaldatud vaseühendid). Seitse ja pool eurot väikse koogi eest ei ole kindlasti odav ega mõistlik hind, aga see-eest pakitakse see koogike uhkesse karpi ja kotti, otsekui mõni peen parfüüm. Otsustasime olla gurmaanid ja ostsime prooviks ühe Saint-Honoré, mida ma ka ise koolis algkursusel tegin. Kohene degusteerimine järgnes LaFayette’i katuseterrassil:

DSC_0122

DSC_0126

DSC_0127

C. sai kuldlehega pealmise pallikese omale. Nüüd on tal lisaks kuldsele südamele ka kullast kõht.:)

Pärast seda jätkusid meie gurmaanlikud seiklused Pierre Hermé juures, et proovida uusi põnevaid makroone. Eriti huvitav oli valge trühvliga (selle kuulsa kalli seenega) makroon, mida ei pandud teistega ühte karpi vaid pakiti eraldi, sest trühvelseen on niivõrd intensiivse lõhnaga, et oleks oma lõhnaga nakatanud ka kõik teised makroonid karbis. Valge trühvli makrooni konsumeerisime kohe poe ees ja jäime elamusega rahule – C. sõnul koosnes maitsebukett metsast, niiskest mullast ja seenejalast.
Osa makroone jõudis karbiga ka koju, vasakult esimene on näiteks foi gras‘ga:

DSC_0146

Siis seadsime sammud üle Concorde’i väljaku Champs-Élysées’le, kus kahel pool tänavat on vist üks suurimaid jõuluturge maailmas, mitu kilomeetrit pikk. DSC_0133C. tahtis uuesti proovida austreid, sest kui neid talle paar aastat tagasi Kaia juures esimest korda pakuti, ei suutnud ta ühtegi suhu pista. Nüüd, olles mõne aasta vanemaks ja julgemaks saanud, lahenes olukord positiivselt ja mina ei pidanudki kõike 6 ise ära sööma.

DSC_0135

Champs-Elysées’l vaatasime sisse ka Peugeot’ poodi, mille uute mudelitega tutvumine on kujunenud meie väikseks Pariisi traditsiooniks:

DSC_0141

Siis olid jalad juba väsinud ja läksime kinno. Esimene seanss, mis Lido kinos kohe algas, olid “Näljamängud”, nii et see sai siis ära vaadatud.

Pühapäeva hommikul kõlas meil akna taga rõõmus kontsert – metroopeatuse ette oli end üles rivistanud terve orkester. Tegime akna lahti ja tuba sai muusikat täis.

DSC_0147DSC_0149

C. läks juba kella 13 rongiga Brüsselisse tagasi ja mina jalutasin pärast veel natuke linna peal. Käisin Saint-Sulpice’i kirikut vaatamas:

DSC_0152

DSC_0153

ja põikasin Luksemburgi aeda. Mulle tundub, et ilusa ilmaga on november parim aeg Pariisi külastamiseks – inimesi on hõredalt, õhku on palju, palavus ei tapa, tunne on kirgas.

Novembrikuine Luksemburgi aed:

DSC_0169

DSC_0156

Kuna puud on praegu juba enamuses raagus, paistavad sellevõrra paremini välja selle pargi arvukad skulptuurid. Kui ma 20 aastat tagasi hakkasin Lauri Leesi juures prantsuse keelt õppima, oli meil õpikus katkend raamatust, mille autor (vist Anatole France) meenutab oma kooliteed läbi oktoobrikuise Luksemburgi aia. Pidime selle tekstijupi sealt õpikust endale pähe õppima ja deklameerima nagu luuletust. Siiani on meelde jäänud lause “alors qu’il est un peu triste et plus beau que jamais; car c’est le temps où les feuilles tombent une à une sur les blanches épaules des statues” (“kui on natuke kurb ja ilusam kui iial enne, sest see on aeg, kui puulehed langevad üksteise järel skulptuuride valgetele õlgadele“).

Iga kord, kui ma Luksemburgi aeda satun, tuleb see lause mulle meelde, ehkki enamasti satun ma sinna ju suvel ja need valgete õlgadega skulptuurid on varjunud rohelisse padrikusse. Ning ehkki praegu on see Anatole France’i kirjeldatud aeg tegelikult juba ümber saanud ja lehed enamuses maha langenud, tuli selle lause poeetilisus täna kuidagi eriti ehedalt välja.

DSC_0160Maria di Medicis:

DSC_0163

Kastiilia Blanche:

DSC_0167

Austria Anna:

DSC_0168

 

 

Advertisements
Rubriigid: Kokakool Pariisis, Pariis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Kui laps tuleb külla

  1. Merle ütles:

    Nii luuleline 🙂 Nii armas! Ka minu (vanem) laps käis nädalavahetusel külas. Oh seda ema südant, kui käes on lahkumishetk. Sa võid oma poja üle väga uhke olla! Jõudu-jaksu! Ja trehvamiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s