Klaver ja maasikad

SAM_2085

Jäädvustan ka siin blogis on viimase aja kaks suuremat tordikatsetust. Ühe neist tegin oma kallile pojale muusikakooli 4. klassi eduka lõpetamise puhul. C. on olnud oma muusikaõpingutes aasta-aastalt aina tublim. Sel aastal jäi solfedźos tema lõppskooriks 93/100 ja klaveriõpetaja, temperamentne monsieur Mores jagas samuti kiidusõnu. Eelmise aasta lõpus oli klaveriõpetaja hulga kriitilisem, süüdistas C.-d laiskuses ning soovitas lausa kaaluda, kas ta üldse on huvitatud oma õpinguid jätkama. Sest järjekord ukse taga on pikk – tegu on põhimõtteliselt täiesti tasuta kooliga, mida riik doteerib (kuni 12-aastastel on õppemaks sümboolsed 15 eurot aastas). Sel aastal leppisime siis kokku, et kui klaveriõpetaja jääb temaga aasta lõpus rahule, lähme koos poodi ja ta võib endale valida uue telefoni. (Olgem ausad, eks ta on oma praegusest Lotte-telefonist juba välja kasvanud ka). See telefoni-meetod on kandnud häid vilju.:)

Kui nüüd siinkohal natuke ajas tagasi vaadata, siis sellesse kooli sisse saada aitas meid kolm aastat tagasi meie Eesti päritolu. Nimelt on siinsetel pilliõpetajatel reeglina kõik kohad täis ja järjekorrad pikad. Nii tuleb muusikakoolis alguses enamasti vaid solfedźoga piirduda ja kõrvalt eratunde võtta, kuni tasuta pilliõppes mõni koht vabaneb. Kusjuures nagu mulle öeldi, et pääse vabadele kohtadele mitte niivõrd nimekirja alusel, vaid selle põhjal, kui aktiivselt lapsevanem jaksab õpetajatega rääkimas käia. Meil aga vedas kohe esimesel korral, sest meie tulevasel klaveriõpetajal oli kindel usk, et endistest idabloki riikidest pärit lapsed on erilisel usinad ja töökad, paljud  lisaks ka eriliselt andekad.:) Nii loovutaski õpetaja oma viimase vaba aja tunniplaanis C.-le. Veidral kombel mängis oma osa ka see, et üks teine klaveriõpetaja samas koolis, muu hulgas ka andekas kontsertpianist, on rahvuselt grusiin. Meie belglasest klaveriõpetaja silmis seega peaaegu et eestlane.:D

Esimesel aastal, kui C. veel hästi prantsuse keelt ei osanud, käisin ma temaga klaveritundides kaasas, et vajadusel tõlkida. Seega tean hästi selle õpetaja rõõmsameelset ja joviaalset, võiks isegi öelda et frivoolset õpetamisstiili. Tema tunnis saab alati palju nalja. Seejuures armastas õpetaja tuua paralleele nn Ida-Euroopa karmide meetoditega ja tundis justkui veidi kahetsust selle pärast, et Belgias midagi sellist kõne alla ei tule. Näiteks hoida õige käehoiu sisseharjutamiseks randme all teravat pliiatsit.

C. on õnneks teinud klaveris suuri edusamme ka ilma terava pliiatsi või muu piitsa ja präänikuta. Üldiselt ta lihtsalt armastab muusikat.:) Ja seega oli igati sobilik valmistada talle üks śokolaadist tiibklaver, mille sees kohupiima-vaarikatäidis:

SAM_2094Nüüd siis saab C. öelda, et on üksinda ära söönud terve klaveri.:)

SAM_2100

Kuna praegu on aga käes magusa maasikahooaja kõrgaeg, sai väikeste neidude teemaõhtuks valmistatud selline printsessikrooniga maasikakook:

SAM_2122

 

 

 

 

Rubriigid: Dolce Vita, Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Klaver ja maasikad

  1. Kristi ütles:

    “Veidral kombel mängis oma osa ka see, et üks teine klaveriõpetaja samas koolis, muu hulgas ka andekas kontsertpianist, on rahvuselt grusiin. Meie belglasest klaveriõpetaja silmis seega peaaegu et eestlane.:D” – Hästi:D

  2. Aivi ütles:

    Ahhh! Sinu postitused on täpselt sama nauditavad nagu Su tordid (nende headusest saab ka virtuaalselt aru :D)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s