Naabrite pidu – Fête des Voisins

IMG_0009

Brüsselis on tore komme pidada maikuus naabrite pidu. See tähendab seda, et ühel tänaval (või suuremate majade puhul ühes majas) elavad inimesed tulevad kokku ja ajavad veiniklaasi taga tiba juttu. Tänavanurgale seatakse püsti lauad või varikatused, riputatakse üles lambikesed ja õhupallid ning peolaud kaetakse ühiste jõududega. Linnavalitsus omalt poolt annab laenuks laudu-toole-telke ning toetab üritust temaatiliste õhupallide, T-särkide ja lipukestega. Muidugi on peo toimumiseks vaja, et tänavale satuks elama keegi, kes kodanikualgatuse korras kogu korralduse enda peale võtaks. Nii et ilmselgelt päris igal pool ja igas majas sellist pidu ei peeta. Rohkem on see levinud eramajadega rohelistes piirkondades, kus elanikud rohkem üksteist tunnevad ja läbi käivad – seal võib selline pidu suurte väliköökide ja muusikaga lausa külasimmani mõõdu võtta.

See piirkond, kus meie elame, asub üsna kesklinnas. Meie tänaval on põhiliselt kolmekorruselised majad, mis kunagi on kõik olnud jõukate perede ühepere-elamud, nüüd aga enamasti korruste kaupa välja üüritud. Meie elame juba kolmandat aastat ühe sellise maja aiaga alumisel korrusel. Maja omanik on meil muide pesuehtne sinivereline parun, kes ise eelistab elada Lõuna-Belgia mägedes.

Meie maja on paremalt teine, punane ja kollaste aknaraamidega.

Meie maja on paremalt teine, punastest tellistest.

Kõik need kolm aastat on meie tänaval naabrite pidu peetud. Kui varasemalt on see olnud tagasihoidlik kogunemine paari improviseeritud lauakesega tänava ühes otsas, siis sel korral andis korralduskomitee (nii meili teel kui ka ukselt-uksele käies) teada, et asi on plaanis suuremalt ette võtta – laenutada linnaosavalitsusest varikatused ja kohale tellida elav muusika.

Meie varasematelt pidudelt olen ma alati läbi astunud, ahjusoojad viineripirukad kaasas. Vestlused sedasorti kohtumistel jäävad muidugi põgusaks, stiilis “millises majas ja kui kaua keegi on elanud, et küll meie tänaval on palju kasse ning et küll meie kant on logistiliselt hea asukohaga”, kuid sellegipoolest aitab see luua muheda pisikese kuuluvustunde. Esimesel aastal sobitasime tutvust näiteks paar maja edasi elava saksa perekonnaga, kelle kaksikud pojad on C-st mõne aasta vanemad. Sain neilt hea soovituse perearsti osas, kes ongi nüüd meie arstiks jäänud (ja elab ka meie tänaval).

Sel aastal oli mul küll alguses plaan korraldada majanaabritele pidu hoopis meie oma aias. Meil on nimelt kolmandal korrusel väga tähelepanuväärsed naabrid – šotlane ja lätlane, kes mõlemad õpivad eesti keelt. Ja mitte lihtsalt ei õpi, vaid räägivad lausa vulinal! Muu hulgas laulavad nad ka siinses eestlaste segakooris ja lähevad suvel laulupeole. Kuna ka C. oma lastekooriga laulupeole pääses, sõidab meie maja viiest elanikust suvel laulupeole lausa kolm inimest! Vat.

Teisel korrusel elab meil trummar Thierry. Tema ei saa Davidi ja Sanitaga just kõige paremini läbi. Varem tuli ette, et ta harjutas trumme tasakesti ka öötundidel ning reede õhtuti toimusid meie maja garaažis (mis on juhtumisi täpselt minu magamistoa all) Thierry bändiproovid, mis kestsid umbes ühe-kaheni öösel. Kuni siis David selle vastu otsustavat protesti tõstis ja suhted teravaks ajas. Tüli keerisesse kisti ka paruni esindaja, kes piirdus sellega, et koostas 5-leheküljelised maja sisekorra eeskirjad. Üks esimesi punkte oli seal, et omanik ei saa olla üürnikevaheliste tülide lahendajaks.:D Mind isiklikult Thierry bändi muusika ei häirinud, vastupidi, õppisin selle saatel väga edukalt uinuma. Tegemist oli õnneks sellise üsna uinutava monotoonse instrumentaalmuusikaga. Pealegi teeb C. oma klaveriga meie heliisolatsioonita majas ka piisavalt müra, nii et selline muusikafanaatikust naaber sobis mulle ülimalt hästi ja vähendas klaveriga seotud süümepiinu. Seepärast oli mul päris kahju, kui Thierrylt naabrite peol kuulsin, et ta on endale vahepeal maja ostnud ja kolib juuli alguses ära.

Aga ma pidin ju hoopis kirjutama peost, mitte lahkama meie maja personaalküsimust.:)

Ühesõnaga – 23. mail oli meil siis pidu. Varikatused tõmmati püsti otse meie maja ees. Thierry oli oma garaaži lahkelt korraldajate käsutusse lubanud. Mina valmistasin sellise tordi:

SAM_1587

Muidugi oli sellel suur menu.:) Põhikorraldaja tahtis isegi koos minuga pilti teha.:) Lisaks tegi ta terve seeria pilte torti mugivatest rõõmsatest nägudest.

C. sai samuti kiita – minu jaoks täiesti võõrad inimesed, üks belglastest abielupaar tuli meile ütlema, et C. mängib suurepäraselt klaverit ja on väga andekas.:) Nende tütar nimelt käib temaga samas muusikakoolis ja nad sattusid C. mängu kuulama hiljaaegu lastevanematele korraldatud kontserdil. Täitsa uskumatu lugu ikka, et C. neile sealt niimoodi meelde jäi ja nad ta veel hiljemgi ära tundsid.

Elava muusika eest hoolitses kahest kitarristist ja ühest naislauljast koosnev trio. Neil oli selline rütmikas hispaaniakeelne repertuaar, mis pani rahva kaasa laulma ja natuke isegi tantsujalga keerutama.

IMG_0011

Sattusin jutuotsale ühe Katelinka-nimelise naisega, kes mainis, et pikem kitarrist on tema mees. Selgus, et nad elavad väikses valges majakeses kohe meie vastas. Lühem kitarrist oli pikema vend ja naislaulja Katelinka nõbu.:) Nii et selline omaküla värk. Õnneks tuli mulle kohe pähe mõte küsida, kas Katelinka mees ei tahaks hakata C.-le kitarritunde andma. Tal on nimelt juba mitu aastat suur tahtmine lisaks klaverile ka kitarri mängida, aga seni on ta neid duure üksinda ja interneti-abil pusinud. Nii et juhendamine kuluks marjaks ära. Õnneks oligi mees kohe nõus ja nüüd on meil oma isiklik tšiili kitarrivirtuoos Gerardo.:) Kaks tundi on juba toimunud ja C. uuest õpetajast vaimustuses. Eile näiteks musitseerisid nad koos ligemale kaks tundi. Nii et jah – naabrite pidu on tõesti üks väga väärt algatus!

IMG_0014

PS. Muide, ajades internetis selle traditsiooni jälgi, saab teada, et esimene naabrite pidu korraldati 1999. aastal Pariisi 17. linnaosas (osales 10 000 inimest) ning sealt alates on see komme aina hoogu juurde saanud, nii et paar aastat hiljem võttis kogu Prantsusmaal peost osa juba rohkem kui miljon inimest. Belgias tähistatakse seda päeva alates 2003. aastast ning tundub, et riike, kus seda pidu korraldatakse, on nüüdseks väga palju.

 

Rubriigid: Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Naabrite pidu – Fête des Voisins

  1. Aivi ütles:

    Oh, jälle nii mõnus lugemine!
    See on küll tänuväärne idee – oma kodutänava rahvaga pidutseda ja tuttavaks saada. Muidu tuhised neist ju iga päev argiaskeldustes mööda ja juttu ajada ei ole enamasti ei aega ega viitsimist. Eks Eestis toimub mõnes mõttes midagi sarnast linnaosade kaupa, nt Kalamaja päevad, Supilinna päevad jne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s