London. 1. päev

SAM_1293Mai alguses oli meil siin jälle üks pikk nädalavahetus. Nimelt on 9. mai ehk Euroopa päev ELi asutuste töötajate jaoks alati puhkepäev, sest tähistatakse ajaloolist hetke, mil Robert Schuman käis esmakordselt välja uudse mõtte tulevasest Euroopa Liidust.

Kasutasime seda hinnalist vabadust selleks, et teha taas üks tiir Londonis, kus me viimati käisime rohkem kui aasta tagasi. Kõik varasemad korrad on mulle Londonis hirmsasti meeldinud ja ega seegi kord ei olnud erand – veetsime seal kaks ja pool elamusterikast päeva ning laekusime koju muljetest pungil ja rahulolevatena.

Tegelikult sõitsime Brüsselist ära juba neljapäeva õhtul, sest reede hommikul oleksid piletid olnud palju kallimad. Põhimõtteliselt sain selle hinnavahe eest maksta hotellis ühe lisaöö ja selline variant on igal juhul parem, sest hommikuse rongisõidu asemel saab päeva alustada hotellis reibaste ja väljapuhanutena. Seekord peatusime selles hotellis, mille hinna ja kvaliteedi suhte kohta saab öelda ainult kiidusõnu.

Varem oleme me Londonis käinud alati kas novembris või veebruaris, nii et üldmulje oli seekord muidugi hoopis teine – kõik õitses ja lõhnas. Sellel oli ka oma väike varjukülg – kuna ilm oli hirmus tuuline, siis keerutas puudelt mingit langevat õiepuru meile otse silma, nii et esimesed tunnid pidime käima enam-vähem käsikaudu ja kipitavate silmadega. Esmakordselt elus kahtlustasin endal isegi mingeid õietolmuallergia ilminguid.

SAM_1316

Ehkki ilmajaam oli eelnevalt kõigiks kolmeks päevaks vihma lubanud, säras enamuse ajast päike. Vihmavarju läks vaja ainult ühel korral. Nii et ma ei saagi aru, miks selle Inglismaa kliima üle nii palju kurdetakse – meie oleme seal küll ainult päikest näinud. Kes armastab vihma, peaks hoopis Brüsselisse tulema.:)

Nagu meie Londoni reisidel juba traditsiooniks on saanud, alustasime päeva Leicesteri väljakul TKTS-kassade ees, et hankida õhtuks teatripiletid. Olin eelnevalt välja valinud uue etenduse “Charlie ja Šokolaadivabrik”, mis etendub samas Drury Lane’i teatris, kus “Shrek” paar aastat tagasi. Oleme C.-ga mõlemad lugenud nii seda Roald Dahli raamatut kui näinud ka filmi, nii et põnev oli mõelda, kuidas see võlumaailm teatrilaval välja näha võiks. Kahjuks on tegemist praegu sedavõrd populaarse etendusega, et mingist allahindlusest ei olnud juttugi. TKTS-kassad pakkusid pileteid hoopis juurdehindlusega, mis õnneks ei olnud küll eriti suur. Kõige kallimad kohad olid à 65 naela ja siis allapoole 49, 39, 29.. naela. Küsisin kassast, kas 39-naelased piletid oleksid OK või tuleks ikka vähemalt 49-sed võtta. Kassatädi arvas, et jah, tal oleks 39-naela eest pakkuda kohti täita ette, kust näeb hästi, nii et kallimaid pileteid pole mõtet võtta. Nii see tõepoolest oli! Suur, väga suur oli õhtul minu üllatus, kui teatris avastasime, et need kohad olid kohe esimese rea keskel, otse dirigendi taga. Tunne oli selline, nagu oleks loosiga peaauhinna võitnud, sest paremaid kohti mina küll ette kujutada ei oska. Kummaline on see inglaste loogika – sellest saan ma aru, et kõige kallimad piletid on esimese rõdu esimesed read. Aga millised kohad on siis hinnaklassilt järgmised, kui parteri esimese rea keskmised kohad tähendavad alles kolmanda kategooria pileteid?

Piletid taskus, tegime väikse tiiru Picadilly kandis. “Believe It Or Not” muuseumi ees seisab endiselt see maailma pikima mehe kuju. Ehkki C. on vahepeal kõvasti kasvu visanud ja on nüüd juba peaaegu kaks meetrit täis, tundub ta selle rekordimehe kõrval õnneks endiselt veel täitsa lühike.:)

IMG_0006Siinkohal meenutuseks 3 aasta tagune fotojäädvustus:

3

Igal Londonis-käigul püüame muidugi avastada uusi kohti ja vaadata seda, mida pole veel näinud. London on sedavõrd äge linn, et avastamist jätkub meil lahedalt vist vähemalt järgmiseks kümneks aastaks. Näiteks Saint Pauli katedraal oli meil seni alles täitsa nägemata-käimata. Seega võtsime selle esimeseks sihtkohaks.

Tee peal nägime protestimeeleavaldust seoses viimase aja sündmustega Ukrainas. Lehvisid ka eesti lipud:

IMG_0008IMG_0010IMG_0012

Läksime jala piki Thamesi põhjakallast, sest varem oleme sealt ainult maa all metrooga läbi tuhisenud, nii et viimane aeg oli uurida, mida põnevat see kaldapealne maa peal pakub. Pakkus sfinkse ja draakoneid:

IMG_0017IMG_0020

Oli täitsa tore jalutuskäik, aga peab siiski ütlema, et Thamesi kaldapealseid ei saa kuidagi võrrelda maalilise ja romantilise Seine’iga Pariisis..

Piletid Saint Pauli katedraali on küll kallid (üle 20 naela), aga oma hinda väärt.

SAM_1322

Katedraal on suursugune ja imeilus. Kahjuks sees pildistada ei tohtinud. Küll aga tohtis väljas. Nimelt on seal võimalik panna proovile oma füüsiline vastupidavus ja ronida 528 trepiastet üles: kõigipealt tuleb Sosinate galerii, kust avaneb vaade alla kooriruumi, ning seejärel Kivigalerii ja Kuldgalerii, kust saab imetleda vaadet üle terve Londoni. Võrreldes Oleviste kiriku poolemeetriste astmetega kitsukeses tornis oli Saint Paulis ülesronimine vähemalt alguses lust ja lillepidu – 30 meetri kõrgusele Sosinate galeriisse viib lai puust trepp, mille astmekõrgus ehk vaid 10 cm ringis. Isegi sülelapsed ja raugad lippasid seal kergejalgselt üles. Kivigaleriisse (53 meetrit) läheb juba kitsam kivitrepp, kuid sedagi ei anna Oleviste kiriku katsumustega võrrelda. Sealt avanevad sellised toredad vaated:

SAM_1329

SAM_1348Meeldiv oli see, et rinnatis on seal üleval umbes minu silmade kõrgune, nii ei tekkinud C.-l allakukkumise hirmu, sest talle kui pikale inimesele tunduvad kõik kaitsepiirded tavaliselt liiga madalad ja panevad pea pööritama.

Kuldgaleriisse 85 meetri kõrgusel ronisin ma aga üksinda, sest sinna üles viivad 15 järjestikust metallist keerdtreppi ajasid minulgi pea ringi käima, mis siis veel C-st rääkida. Sealtki olid vaated väga ilusad, kuid suurt vahet alumise Kivigaleriiga võrreldes tegelikult ei ole. Üleval oli ka hirmus tuuline, nii et pidi peale passima, et tuul fotoaparaati käest ei rebiks.

IMG_0040

Kirikust väljas, nägi meie selle päeva kultuuriprogramm ette Tate Moderni külastust, mis asub vanas elektrijaamas kohe üle jõe ja kuhu viib selline tore jalakäijate sild.

 

IMG_0037

Kuna kõht oli mööda treppe turnides tühjaks läinud, otsustasime kõigepealt külastada seda vahvat sushi-kohta, mis meil enne Saint Pauli kõrval silma oli jäänud. Neil oli seal selline süsteem, et sushiportsud keerlevad värvilistes kaussides mööda linti ja igaüks võib neid sealt oma soovi järgi ette tõsta. Igat värvi kauss on erineva hinnaga (ca 2-6 naela) ja pärast loetakse lihtsalt sinu kausivirn kokku ja arvestatakse tasu selle järgi. Väga lahe süsteem ja väga maitsev sushi!

SAM_1367

Need siin on meie kausid:

SAM_1372

Seejärel olime valmis seisma silmitsi moodsa kunstiga Tate Moderni muuseumis. Sinna läksime mööda Milleeniumi silda. Tuul oli endiselt kõva ja puhus silla peal täistuuridel. Nägin oma silmaga, kuidas tuul viis minema tuvi, kes oli plaaninud silla peal maanduda.

SAM_1394

Kaasaegne kunst algas juba muuseumi ees, kus olid ennast ritta seadnud sellised põnevad tegelased:

IMG_0052IMG_0055IMG_0067

Tate Modern ise läks C.-le üllatavalt hästi peale. Tegelikult isegi mitte üllatavalt, sest olen varemgi tähele pannud, et tänapäeva lapsed, C. nende hulgas, hindavad kaasaegset kunsti klassikast märksa kõrgemalt. Kui Louvre’is või Ermitaaźis ei ole just palju teoseid, mis C.-l silmad särama paneks, siis Tate Modernis pälvisid heakskiidu nii mõnedki taiesed, mis minu jaoks tundusid suvaliste kriipseldustena.

SAM_1405

Natuke pani imestama see, kui kõrgelt hinnatakse Londonis Stalini-aegset plakatikunsti, millele oli pühendatud terve eraldi saal:

SAM_1424IMG_0059

Pärast tunnikest Tate Modernis otsustasime ennast jäätisega premeerida. Olin eelnevalt natuke Trip Advisoris eeltööd teinud ja välja selgitanud, et parimat jäätist antakse Londonis aadressil Park Street 4. See ei jää muuseumist väga kaugele. Ehkki C. algul küll porises, et liiga pikk maa on käia, siis tunnistas ta hiljem, et jäätis oli igat astutud sammu väärt. Nagu arvata võis, kuulub see jäätisekohvik itaallastele ja ehk vaid Itaalias olemegi varem midagi sama head saanud.

SAM_1427

London on selline linn, kus põhimõtteliselt igal sammul või majanurgal võib leida midagi põnevat, kui vaid võtad hetke aega, et märgata. Näiteks meie jäätiseteekonnal nägime selliseid mäletusmärke:

SAM_1432SAM_1431

Ja ühte imekaunist väravat:

SAM_1435SAM_1438

Siis oligi õhtu käes ja aeg ennast Covent Gardenisse teatri poole sättima hakata. “Charlie and the Chocolate Factory” purustas kõik meie varasemad isiklikud edetabelid. See oli kaugelt kõige ägedam muusikal, mida me seni näinud oleme. Ja nagu Londoni puhul ikka, eelkõige just oma tehnilise teostuse poolest, ehkki ka näitlejad, lapsed eelkõige, olid lihtsalt suurepärased. Kõik need filmist tuttavad trikid ja eriefektid toimusid ka teatrilaval, otse vaatajate silme all.  Willy Wonka võlumaailm kogu oma hiilguses – pähkleid sorteerivatest oravatest paisuvate ja kahanevate laste ning kääbustöölisteni! Natuke aimu sellest hämmastavast tulevärgist saab siis, kui vaadata siia.

SAM_1465

 

 

Rubriigid: Inglismaa. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to London. 1. päev

  1. Kristi ütles:

    Mõnusad sissekanded. Oled suutnud mus absoluutse Londoni isu tekitada:)

  2. mercredi ütles:

    Sina jälle oled viinud mind mõttele, et peaks ikka korra USAsse tulema.:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s