Mechelen – mänguasjad ja muusika

IMG_0040Mechelenist olen ma oma blogis varemgi kirjutanud, sest tegu on kindlasti ühe minu kõige lemmikuma linnaga ja absoluutse lemmiklinnaga Brüsselist paarisaja kilomeetri raadiuses.  Sealt võib leida kõike seda, mille poolest keskaegsed flaami linnad kuulsad on, kuid erinevalt kõigile teada-tuntud Bruggest, Antwerpenist ja Gentist on Mechelenis turiste üsna vähe ning rohkem ruumi päris elule ja inimestele.

Linnasüda on hästi kompaktne ja maaliline ning alati hoole ja armastusega kaunistatud. Sümpaatne on seegi, et enamus linnasisesest liiklusest toimub jalgratastel, mis muudab kogu keskkonna hoobilt palju elamisväärsemaks. Inimesed tunduvad seal alati kuidagi eriti lahked ja rõõmsameelsed, võib-olla on asi selles, et näeme seda linna ju ainult nädalavahetustel.

IMG_0047Lastele on Mechelenis palju mõeldud – linnast leiab nii laste teaduskeskuse, suure Euroopa-tasemel loomaaia kui eriti ägedad mänguväljakud. Meie käisime nüüd lõpuks ära ka mänguasjamuuseumis.

Ehkki ma olen muidugi Tartu Mänguasjamuuseumi suur austaja, pean ütlema, et Mecheleni oma on vähemalt sama lahe. Läbi kolme korruse, hästi läbi mõeldud ja rikkaliku koguga.

IMG_0005Esimene korrus on nukkude kuningriik. Kõige rohkem leiab paarisaja aasta vanuseid prantsuse nukke, kes on väga peened ja näevad välja nagu päris inimesed. Kuid muuseum käib ajaga sammu ning juba on nende portselanpeaga nukkude kõrvale üles pandud vitriinid ka MonsterHigh maailmaga. Need karjuvates värvides veidrad lelud mõjuvad varasemate sajandite ilu ja harmoonia kõrval küll tsipa pentsikult. Kas kunagi tulevikus, kui see muuseum ehk veel alles juhtub olema, vaatavad inimesed neid meie ajastu kummalisi leiutisi ja vangutavad kaastundes pead? Kusjuures päris viimased veidrused, näiteks koerapäised Barbied, pole väljapaneku hulka veel jõudnud.

Vanaaegsed nukumajad äratavad ellu vist küll igaühe sisemise lapse. Mida kõike seal ei ole – miniatuurseid lühtreid, portselani, muusikariistu… Täieliku sisustusega nukupoed, nukupagariärid, nukuõmblustöökojad – iga detailini läbimõeldud. Olid alles kunagi õnneseened need väikesed tüdrukud, kes selle uhkusega mängida said! Ja mõelda, et kõik need lapsed on ehk juba üle saja aasta tagasi siitilmast lahkunud, samas kui nende lelud muuseumis oma elu edasi elavad.

IMG_0007IMG_0009

IMG_0008

Rahvuslike nukkude vitriinis tulin taas kord mõttele, et Eesti ja Peruu rahvariided ja -motiivid on omal moel kuidagi väga sarnased.

IMG_0010Peale nukkude oli vaadata muidugi palju muudki. Üks suur saal oli pühendatud näiteks mängukarudele, kelle seltsis oli ka Mister Beani lemmik:

IMG_0022Oli saalide kaupa miniatuurseid liikuvaid karusselle, tuhisevaid mänguraudteid, roboteid:

IMG_0023C. silmad läksid kõige rohkem särama muidugi konstruktorite saalis. Legod ja K’nex-id ning kümned muud erinevad nimed, millest enamik nüüdseks juba tootmisest maas.

Paarimeetrine K’nex-itest ralliauto:

IMG_0015Mitme tuhande tinasõduriga Waterloo lahing:

IMG_0033Erinevate teemadega malemängud olid väga lahedad. Ei pea ju male olema igavalt klassikaliste puust viguritega. Võib olla hoopis piraatide armee Inglise kaupmeeste vastu või siis tähesõdalased:

IMG_0039Simpsonid on ka lahe mõte:

IMG_0024Või siis niisugune male, kus Hitlerist kuningaga Saksamaa on vastamisi Ameerikaga, kelle kuningaks on ratastoolis Roosevelt:

IMG_0035

Kõige suurem elamus oli peidus aga viimasel korrusel, kuhu viis varjatud trepp. Kergesti oleks võinud juhtuda, et me polekski sinna jõudnud, sest olime selleks ajaks juba mitu tundi muuseumis veetnud ning sättisime end minekule.  Otsustasin lõpetuseks aga korra veel ühe nurga taha keerata ja hea oli, et otsustasin. Sest sealt sai minna pildi sisse. Kunagi oli ETVs üks saatesari “Pildi sisse minek”, kus keegi kunstiasjatundja analüüsis mõnda kuulsat teost. Mecheleni mänguasjamuuseumis saab minna aga sõna otseses mõttes Peter Breugheli pildi sisse – astud läbi kuldse raami ja hopsti! – seal sa oledki. Eriti maagiliseks tegi asja see, et olime seal saalis ainsad külastajad.

Peter Breughel on teatavasti üks kuulsamaid flaami 16. sajandi maalikunstnikke, kelle paljud teosed kujutavad värvikirevat ja detailirohket külaelu:

IMG_0031Tema maalidel on nii palju detaile, et neid võib kaua vaadata ja ikka avastada midagi uut. Ning muidugi võib tekkida küsimusi nende tegelaste ja ruumide kohta, mis kaadrist välja jäävad. Muuseumis ongi lavastatud üks selline maal, mis eemalt vaadates tundub tavalise pildina, aga lähemale jõudes avastad, et läbi raami astudes saab pilti sisse minna.

IMG_0026Ja siis seal pildimaailmas sees olles saab kiigata ustest sisse järgmistesse ruumidesse ja avastada enda jaoks maailma, mis jääb pildi taha.

Siin poseerib C. koos külalastega:

IMG_0029Pärast muuseumiskäiku saime ka muusikaelamuse osaliseks. Nimelt kostus kesklinnast kuskilt ooperiaariaid. Lähemale kõndides nägime keset kanalit Valgete Vihmavarjude Kuningannat, keda liigutasid vees edasi kaks raudrüüdes sõdurit, ise kaelani vees. Kõige selle juures laulis naine imeilusasti.:)

IMG_0041IMG_0046_______________________________________________________________________________

Lõpetuseks panen siia ka pildid oma kahest viimasest tordist. Ühe tellis Eesti Selts Draamateatri näitlejate jaoks, kes tulid Brüsselisse mängima “Hävituse inglit”. Nägin seda tükki 2009. aastal Kuressaare Linnateatri esituses ja see jäi meelde oma vaimuka dialoogi ja lakkamatu naeruga saalis. Nüüd siis uus lavastaja ja uued näitlejad, aga tõlge ikka sama, meie endise kolleegi Marguse sulest.
Etenduse pealkirjast inspireerituna otsustasin teha kaunistuseks śokolaadist inglitiivad. Nendega oli omajagu mässamist, sest nii suurte figuuride koospüsimiseks on väga oluline, et śokolaad oleks õigete kraadide juures tempereeritud. Sisse läks suur hulk vaarikaid ja śokolaadivaht. Kuuldavasti oli tort teatrirahvale meeldinud.

SAM_0954Teise tordi tegin meie personalijuhi 50. juubeliks ning see sisaldas endas kilo kohupiima ja kilo vaarikaid.

SAM_0970SAM_0971

 

 

Advertisements
Rubriigid: Avastame Belgiat. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Mechelen – mänguasjad ja muusika

  1. maretw ütles:

    Jalgrattad ja sõbralikkus on suht universaalne nähtus flaami väikelinnade puhul. Mu Brüsselis resideeruv kolleeg sai ka enam-vähem kultuurishoki, kui mu soovtusel kodulinna ujulat väisas 🙂 Ma tean, et Bart Somers (ja teised) on head tööd teinud, aga minul tekib alati Mecheleni kuuldes assotsiatsioon “flaami Chicago”. Mu lemmik on Lier, aga soovitan väga Tongereni ja Gallo-Rooma muuseumi.

  2. mercredi ütles:

    Aitäh, Maret, Lier ja Tongeren on meil veel mõlemad käimata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s