Aastavahetus Côte d’Azuril. Monaco

IMG_0247Monaco on Nice’ist vaid 20-minutilise rongisõidu kaugusel, kusjuures rongid käivad sinna vähemalt iga poole tunni tagant. Raudtee on ehitatud kohe mere kaldale, nii et sõidu ajal saab lakkamatult imetleda kauneid vaateid Vahemerele. Esteetidel ja hedonistidel tasukski seega liiklusvahendina rongi eelistada, sest maantee jääb merest märksa kaugemale.

Esimest korda sõitsime Monacosse pisut sombuse ilmaga. Oli plaanis vaadata vürstilossi ees vahtkonnavahetust, käia Okeanograafiamuuseumis ja Eksootilises Aias ning õhtupoole Monte Carlo kasiinode juures. Paraku keeras pärastlõunal ilm nii suurele sajule, et pidasime paremaks Nice’i tagasi sõita ning jätta Monte Carlo mõneks teiseks korraks.

Hommik vürstilossi ees oli aga kena ja rahulik. Turiste oli peale meie veel ainult paar bussitäit itaallasi, sest Itaalia piir pole ju Monacost kaugel. Varasemalt olin Monacos käinud suvel ning mäletasin hästi seda suurt trügimist, mis tookord lossiplatsil valitses. Nüüd aga ei midagi sellist, ilmselt on ka Toompeal tihedam liiklus kui selles talvises nukuriigis.

IMG_0202Lossi valvas esialgu vaid üks sõdur:IMG_0204

IMG_0210Iga päev kell 11 toimub vahtkonnavahetus ning siis tuli neid sõdureid natuke rohkem välja, aga võrreldes mujal nähtud tseremooniatega jäi kõik siiski äärmiselt hillitsetuks.

IMG_0246Laskemoonast ei tundu vürstil siiski puudust olevat:

IMG_0224Vaated, mis lossimäelt avanesid, olid kaunid:

IMG_0194Silma torkab see, kui kohutavalt täis on kogu see tilluke riik ehitatud. Muidugi, kui riigi pindala on napilt kaks ruutkilomeetrit, siis saab laieneda ainult kõrgusesse ja maa alla:

IMG_0195Peale vahtkonnavahetust põikasime läbi Monaco katedraalist:

IMG_0238Sinna on maetud vürstid ja vürstinnad ning mõneti üllatuslikult saab kõiki neid haudu külastada täiesti tasuta. See siin on 2005. aastal surnud Rainier III haud:

IMG_0241Seejärel seadsime sammud Okeanograafiamuuseumisse, mis kõrgub otse Vahemere kohal:

IMG_0251Muuseumi ees võis imetleda kollast allveelaeva:

IMG_0252Selle allveelaeva kalast kaksikvend elab muuseumi Akvaariumis:

IMG_0275Akvaarium oli üldse muuseumi kõige lahedam osa. See ei olnud esimene selletaoline, kus me maailmas käinud oleme, aga ilmselt senistest kõige ägedam. Nii mina kui C. armastame väga igasuguseid vee-elukaid (mitte küll taldrikul) ning satume sellistes kohtades kergesti ja kestvalt vaimustusse.

Sai näha kummalisi olendeid:

IMG_0276

IMG_0268

IMG_0264ning paraja portsu värviteraapiat:

IMG_0282IMG_0270Mõni kala on meister peitusemängus:

IMG_0267Teine vahetab osavalt värvi – see seepia muutis värvi nagu kaleidoskoop:

IMG_0269Lisaks Akvaariumile oli muuseumis ka väga põnev püsiekspositsioon.

IMG_0283Suurt rõhku oli seal pööratud haikalade maine rehabiliteerimisele. Selgub, et suure küttimise tulemusena on need kalad sattunud väljasuremisohtu! Ometigi pole haid sugugi nii ohtlikud ja verejanulised, kui neist loodud kuvandi põhjal võiks arvata. Näiteks sellelt pildilt on näha, millised loomad on kõige sagedamini inimeste surma põhjuseks. Esikohal – üllatus, üllatus – sääsk! Haikala on see kõige väiksem tilk seal keskel:

IMG_0286Oli ka suur bassein, kus sai väikeseid, nii umbes poolemeetriseid haikalasid paitada. Haid olid libedad ja siidised, tunne oli umbes sama, nagu katsuks marineeritud männiriisikat. Seinal oli hoiatus selle kohta, et vigastatud kätt ei tohi vette panna. Ilmselt võiks verelõhn ja maitse nende kodustatud kummiloomakeste instinktid siiski aktiveerida.

Muuseumist välja tulles sattusime paduvihma kätte. Kui vihm ka pärast pitsarestoranis veedetud tunnikest mingeid vähenemise märke ei näidanud, seadsime sammud rongijaama.

Teist korda sõitsime Monacosse ühel päikeselisel õhtul pärast Eze’is käiku. Tahtsin ikka üle vaadata need Monte Carlo jõulukaunistused, millest meie korteriomanik meile rääkinud oli. Tee peal sattusime Ferraride töökoja juurde:

IMG_0567Ferrari tundub üldse olevat monakolaste armastatud mark, sest hiljem sõitis meist mitu sellist ka mööda ning paar tükki oli pargitud otse kasiinode ette:

IMG_0590Jõulukaunistused olid muidugi uhked. Vaatamata soojale ilmale oli suudetud luua talvine illusioon:

IMG_0582IMG_0589Istusime siis seal kasiinode ees Café de Paris’s ja jõime kakaod, ilmselt elu kõige paremat ja kallimat. 😀

IMG_0588Oleks tahtnud mõnda kasiinosse ka sisse vaadata, sest mäletan sellest ajast, kui seal oma turistidega käisin, et arhitektuur oli ka seestpoolt muljetavaldav. Aga sisse meid muidugi ei lastud, sest valvuril tekkis vaatamata Careli  2-meetrisele kasvule õigustatud kahtlus, kas ta ikka on 18-aastane.

IMG_0576Pärast põikasime sadamas veel Monaco jõuluturule. Seal teatas kurblik karu, et foto temaga maksab üks euro.

IMG_0594Ja veel. Kui Careli käest küsida, mis talle meie seekordse reisi juures kõige rohkem meeldis, siis on kõva esikohapretendent üks Monaco lambipood. Seal müüdi lampe, mille kuplid hõljuvad õhus, just nagu Avatari filmis. Märksõna – magnet.  Ehkki hinda nähes püüdsin alguses vastu punnida, siis ühe sellisega me sealt ikkagi ära tulime, mis tegelikult ei olnudki ehk nii mõtlematu tegu, sest nii õnnelikku last ei olnud ma ammu näinud ja seda rõõmu lambist on jätkunud tänase päevani.

IMG_0002

Advertisements
Rubriigid: Prantsusmaa. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s