Carel – 12 ja sünnipäev Futuroscope’is

IMG_0114

Viimased nädalad on olnud nii kiire elu, et alles nüüd saan mahti, et kribada blogisse ühest väga toredast päevast septembrikuu keskel, kui mu armas laps sai juba 12. aastaseks ning me sõitsime seda tähistama Prantsusmaale Futuroscope’i parki.

12. sünnipäev ei ole Belgia mõistes mitte mõni tavaline “jälle-üks-aasta-vanem” päev, vaid tähistab olulist piiri tittede ja teismeliste vahel. Nimelt on siin alates 12. eluaastast lubatud lastel üksinda tänaval liikuda, ise koolist koju tulla, ilma lapsehoidjata kodus olla jne. Ühtlasi lõppeb see õnnis aeg, kus laps saab kogu Belgia piires ühistranspordiga tasuta sõita ja isegi kiirrongiga Pariisi maksab üks ots vaid 15 eurot. Nii et vägagi oluline tähtpäev ja suured elumuutused.

Carel oma ligi meeter üheksakümnese kasvu juures on muidugi juba ammu üksinda tänavail kõndinud ja kodus olnud, aga eks see on siiski lapsele hea tunne, et nüüd ta tohib PÄRISELT ja seadust rikkumata kõiki neid asju teha.

Kuna õige päev sattus sel aastal sobilikult laupäevale ja Brüsseli lähiümbruse mängusaalid-bowlingud-seiklusrajad on kümneid kordi läbi käidud, jõudsime ühiselt otsusele, et sõidame tema sünnipäevaks hoopis Prantsusmaale Poitiers’sse, kus asub kõrgtehnoloogiline Futuroscope’i filmipark, mis vähemalt fotode järgi küll hästi ägeda mulje jättis.

IMG_0112

Õnneks on välja mõeldud kiirrongid! Kui autoga oleksime seda vahemaad läbinud ühte otsa vähemalt 8 tundi, siis raudteel tuhisesime alla kolme. Reede õhtul kõigepealt Thalysiga Pariisi Gare du Nordi, sealt metrooga Montparnasse’i jaama ning edasi juba Bordeaux’sse suunduva TGVga Futuroscope’i. Kogu trassi läbisime viperusteta, ehkki väike üllatus oli see, kui palju tuleb Montparnasse’is maa all kõmpida, enne kui metroojaamast ükskord rongijaama jõuab – vähemalt kilomeeter tuleb ära küll. Meil oli Gare du Nordist Gare Montparnasse’i minekuks aega täpselt üks tund ja me jõudsime perroonile enam-vähem viimasel viiel minutil.

Esimese peatuse teebki TGV Futuroscope’is. Hästi mugav, et kiirrongil on spetsiaalselt pargi lähedale peatus tehtud ega ei pea mõtlema, kuidas Poitiers’ linnast parki jõuda. Rongijaam oli õhtul üsna inimtühi, aga kuidagi helge:

IMG_0005 (800x600)

IMG_0008 (800x600)

Hiljem saime teada, et sealt jaamast läheb klaasist sild üle sõiduteede otse Futuroscope’i parki ja pargist läbi ning sedamööda olnuks mugav jõuda pargist teisel pool asuvate hotellideni, kus meil oli tuba broneeritud. Meie aga seda silda ei teadnud ning hakkasime lihtsalt arvatavalt õiges suunas astuma, mis tähendas seda, et tuli rikkuda liikluseeskirju ja kalpsata ka üle kiirtee. Park paistis õnneks kenasti kätte ja õhtuhämaruses jätsid selle hooned natuke müstilise ja ebamaise mulje:

IMG_0009

Kui me lõpuks pargi sissepääsu juurde jõudsime, vaimustasid Carelit selle ees liikuvad robotid:

IMG_0011

IMG_0024 (800x600)

Tekkis kohe selline tunne, et sai tuldud täitsa õigesse kohta ja homme tuleb põnev päev!

Ilm oli lõunamaiselt soe ja sume. Poitiers asub muidugi ka märksa rohkem lõunas kui Pariis või Brüssel. Seda kurvem oli see, et terve järgmise päeva sadas praktiliselt lakkamatult vihma. Õnneks külm siiski ei olnud ning pühapäeval, mil me ka pool päeva  pargis veetsime, paistis jälle päike.

Toa olin broneerinud hotellis Alteora, mis sai valitud põhiliselt selletõttu, et asus pargist jalutuskäigu kaugusel.

IMG_0037 (600x800)

Valikuga jäime igati rahule: tuba oli suur – peale meie voodite oli seal ka 2 diivanit, mõnus vann, kaabelTV ja köetav välibassein hotelli siseõuel. Seda viimast me siiski järgi ei proovinud.

Panin endale kella südaööks helisema, et puhuda täis õhupallid ning laduda salaja kaasavõetud küpsistest ja kohupiimast üllatuskook, mille peal saaks sünnipäevahommikul süüdata küünlad. Ka mõned väikesed kingitused reisisid meiega kotipõhjas kaasa, ehkki peamisest kingitusest – jalgrattast – oli õnnitluskaardi sisse keebitud vaid foto.

IMG_0027

Hommikul suurendas sünnipäevaelevust veel seegi, et mu kallis sõbranna K, kellega me oleme täpselt ühel päeval sündinud, saatis mulle kella 5 ajal sõnumi selle kohta, et tema tütreke plaanib vist sündima hakata. Ja juhtuski nii, nagu me lootsime – 12 tundi hiljem oli lapsuke käes, Careliga samal päeval! Nüüd saame nii meie K-ga kui ka meie lapsed koos oma sünnipäevasid tähistada!!

Aga nüüd siis Futuroscope’ist. Vihmale vaatamata jäime oma päevaga seal väga rahule. Tegu on sellise suure filmi- ja lustipargiga, kus kõik hooned on veidra ja omanäolise arhitektuuriga.

IMG_0085

IMG_0105

IMG_0074

Igas hoones näidatakse filmi. Ja mitte mõnda tavalist, vaid alati on mingi nüanss juures – kas on siis tegu 3D või 4Dga või on ekraan lisaks seinale ka põrandal tooliridade all, nii et istudes ja loodusfilmi vaadates on tunne, nagu lendleksid linnuna metsade kohal. Või siis on ekraan lihtsalt meeletult suur nagu jalgpalliväljak ja Havai surfajaid jälgides tundub, et oled ise selle lainete ja vahu sees.

Sümpaatne oli keskendumine Prantsuse kultuurile – oma kinomaja oli nii Väikesel Printsil kui Arthuril.

IMG_0042

Kusjuures Arthuri atraktsioon valiti eelmisel aastal parimaks meelelahutuseks maailmas!

IMG_0040 (600x800)

Sealne seiklus seisneb selles, et saab istuda lepatriinukujulisse sõidukisse ning lennelda, 3D prillid peas, läbi Minimoiside maailma. Lugesin eelnevalt Internetist, et see atraktsioon on nii pop, et ooteaeg võib olla üle 3 tunni. Õnneks meie saime kasutada vihmase päeva eeliseid – õhtupoolikul polnud seal enam üldse saba ning nii tegime lepatriinulendu 3 korda järjest.:)

Tegelikult mind pani natuke imestama, et just Arthur maailma parimaks meelelahutuseks valiti, sest minu meelest oli kõvasti ägedam üks teine humoorikas film “Vienne’i ralli”, kus kõigepealt sai ühes saalis näha imelisi ja täiesti geniaalseid mustreid ja kujundeid, mis moodustusid veepiiskadest, mis katkendliku veekardinana ekraanilt alla pahisesid ning pärast minna teise saali ja sulanduda 4D filmi, kus üks mees seikles koos ühe riukaliku rääkiva puuga mööda Vienne’i maakonda. (Sama maakond, kus asub Futuroscope).

Sellel pildil on natuke näha, kuidas see veekardin pärast ekraanilt läbikäimist maja välisseina mööda alla voolab:

IMG_0076

Lisaks filmidele toimus 2 korda päevas suures teatrisaalis ka äge mustkunstietendus.

IMG_0086

12 tundi pargis läks nagu lennates,  aga kõik asjad said nähtud ja tehtud ning õhtuks olime üsna märjad ja väsinud. Pidasime siiski vastu kella kümneni õhtul, et ära näha ka suurejooneline vee- ja valguseetendus tiigil. Vihma sadas kuni etenduse alguseni, aga õnneks jäi siis tasapisi aina vähemaks, nii et etenduse lõppedes sai vihmavarju viimaks kokku panna. Nii mina kui Carel olime ühel meelel selles, et lõpuetenduse ootamine tasus end igati ära ja elamus oli suur.

Lugu jutustas hea ja kurja võitlusest ning oli teostatud purskkaevude, valguse ja veekardinale projetiseeritud tegelastega.

IMG_0047

IMG_0057

IMG_0053

Lõpp oli muidugi õnnelik.:)

Südaöö paiku hotelli jõudes olin nii rampväsinud, et esimest korda elus jäin vanni magama. 🙂 Õnneks siiski ärkasin peale mõneminutilist tukastust ja vedasin ennast voodisse.

Kuna mul oli õnnestunud osta Futuroscope’i piletid internetist 50% sooduspakkumisega, olin piletid võtnud ka pühapäevaks, ehkki saime siis pargis olla vaid 3 tundi, sest meie TGV väljus jaamast juba kella poole kahe ajal. Aga see oli siiski õige otsus, sest nüüd oli ilm lõpuks ilus.

IMG_0103

Käisime veelkord vaatamas oma lemmikfilmi, jalutasime ringi, märkasime armsaid detaile:

IMG_0087

ja veetsime aega laste lõbustuspargi osas, kus eelmise päeva vihmaga midagi teha ei olnud. See osa pargist oli küll üsna tagasihoidlik, aga siiski igati vahva. Sai veepüstolitest märki sihtida:

IMG_0083

paadiga liumäest alla sõita:

IMG_0094

tiirelda ripptooliga:

IMG_0097

ja Leonardo lennumasinaga:

IMG_0092

Nende lahedate vesiratasteni me kahjuks ei jõudnud, sest muidu poleks me näinud  mustkunstietendust, mis oli nii äge, et kindlasti tasus ka teist korda vaatama minna.

IMG_0100

Kokkuvõtteks  – ma kindlasti soovitan kõigil prantsuse keele oskajatel seda parki külastada. Ja isegi kui keelt ei oska ja filmidest aru ei saa, on need tehnilised lahendused seal nii ägedad, et elamus on igal juhul garanteeritud. Eelnevalt internetis eeltööd tehes jäi mulle silma, et paljud staazikad külastajad kurtsid selle üle, et park, mis rajamise ajal 1960-ndatel oli olnud tehnoloogia tippsaavutus, on nüüdseks ajale jalgu jäänud ega käi kaasas muu maailma tehnika ülikiire arenguga. Enamik atraktsioone ja filme olevat püsinud aastakümneid muutumatuna. Tundub, et praeguseks on pargi loojad ja kujundajad seda kriitikat kuulda võtnud ning pingutavad uudsuse ja innovatiivsuse nimel – 4 kõige lahedamat atraktsiooni on avatud käesoleval aastal ning enne 2013. aasta lõppu on neid veelgi juurde tulemas – näiteks mingi Beatles’i teemaline maja. Nii et kindlasti tasub minna.

IMG_0117

PS. Muidugi oli meil hiljem kodus ka pidulik tordisöömine sõpradega, kus sain rakendada oma kokakoolis omandatud teadmisi. Kui septembrikuu algul tellis üks kolleeg minult oma lapsele jalgpallitordi:

SAM_0424

viis vist see must-valge martsipan Careli mõttele, et tema oma sünnipäevaks tahab klaveritorti. Õnneks oli klaveriklahve oluliselt lihtsam teha kui ümmargust palli.:) Välimus ehk ei kukkunud välja päris veatu, aga maitse oli suurepärane.

IMG_0119

Rubriigid: Prantsusmaa. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s