Reede, 26. juuli hommikul kell 9 oli lõpuaktus nii cuisine’i kui patisserie‘ suuna intensiivkursuse õpilastele. Kui cuisine’is oli ka läbikukkujaid, siis meil said kõik 42 inimest oma tunnistuse kätte.
Aktusele olid tulnud mõlemalt suunalt 2 chefi. Esmalt pidas kõne direktor, kellelt saime kõvasti kiita. Direktor ütles, et see on neljas aasta, kus kool suviseid intensiivkursuseid korraldab ning meie kursus on seni oma distsipliinilt ja tulemustelt olnud parim. Tavaliselt ei olevat intensiivkursused, eriti suvised, nii tõsise töössesuhtumisega. Rõhutas ka seda, et tingimused ei olnud meile just soodsad – enamik aega pidime toime tulema üle 30-kraadises kuumuses.
Chefid ei olnud ka kiidusõnadega kitsid, Chef C. ütles koguni “Chapeau!“, kummardas ja võttis oma kõrge kokamütsi peast. Vaatasin, et ta on siiski päris tore inimene, võib-olla järgmisel kursusel suudaksin ma temast paremini aru saada.
Saime oma tunnistused kätte tähestiku järjekorras, kõigepealt cuisine, siis patisserie. Poseerisime Chefide vahel fotograafile, andsime allkirja, saime lisaks tunnistusele ümbriku oma eksamitulemuste ja kursuse fotoga. Ka minu eksamihinne oli natuke üle kursuse keskmise.:)
Siis kutsuti välja mõlema suuna viis parimat. Patisserie’s oli neist aktusele kohale tulnud 4:
Peale aktust läksime teise korruse demosaali, kus chefid olid meile valmistanud suure hulga imemaitsvaid suupisteid. Toimus üleüldine kallistamine ja pildistamine.
Ja oligi kõik. Tegin riietusruumis oma kapi tühjaks ja võtsin tabaluku eest. Kas ma tulen siia veel tagasi?
Õnneks ei olnud väga palju aega kooli lõpu üle kurvastada, sest läksime C-ga kohe Kaia juurde, kus korraldasime 8-tunnise kolimiseelse pakkimismaratoni. Pärast seda olin küll väsinud, aga hulga rõõmsam.
Rong Brüsselisse läks laupäeva õhtul. Enne seda olin broneerinud meile lõunasöögi samal laeval, kus meile kooli alguses väljasõit korraldati. Tookord mõtlesin kohe, et kui peaksin eksami edukalt sooritama, siis tähistan seda sellega, et viin C. sama laevaga sööma.
Ja see oli tõesti väga hea mõte! See oli suurepärane hüvastijätt Pariisiga piki Seine’i jõge – kõik oli väga maitsev, veinid head ja teenindus ekstraklass. Ei oleks osanud tahta midagi paremat ega rohkemat. Kallis see lõbu natuke ju oli, aga õnneks on C. veel alla 12-aastane ja sai poole hinnaga.
Kui me kooliga käisime, oli menüü meie eest ära otsustatud, nüüd aga saime ise valida 5 eelroa, pearoa ja magustoidu hulgast, lisaks oli juust.
Minu magustoit, nougat glacé framboise:
Laeval oli ka lauljatar, kes käis laudade vahel ringi ja esitas praktiliselt kõik laulud, mis me omal ajal Lauri Leesi tundides laulukaustikkusse kirjutasime. Nii et tohutu nostalgiatripp lisaks.
Kõrvallauas oli ühel proual sünnipäev, talle lauldi Happy Birthdayd nind toodi lauda põleva küünlaga kook:
Meie Pariisi-seiklus ei oleks saanud lõppeda paremal viisil. Pärast seda ei olnudki rongijaama minek nii traagiline. Ehkki mingi osake minust jäi kindlasti Pariisi maha.
Selle pildi joonistas Kristi meie korteriomaniku külalisteraamatusse. Ma arvan, et see on väga tabav.
multicolores 