Elu on Pariis

Ehkki ma olen viimased 4 nädalat praktiliselt hommikust õhtuni koolis elanud, on sinna vahele jäänud ka tsipake vabu õhtuid ja hommikuid, kus on olnud aega teha linna peal mõni pikem või lühem tiir.

ipod 010

Laupäeva õhtul tegime Careliga tiiru Montmartre’ile. See on üldiselt paik, mis mulle meeldib iga ilmaga ja igal aastaajal. Siiski peab tunnistama, et kaunil juulikuu laupäeval on seal natuke rohkem rahvast, kui seal ideaalseks ajaveetmiseks olla võiks. Aga ikkagi on väga tore tunne leida endale vaba istekoht Sacre-Coeuri basiilikani viivatel treppidel ja vaadata alla valgele linnale, kuulatades samal ajal siit-sealt kostuvaid kitarrihelisid.

Istusin seal ja meenutasin samasugust juulikuu õhtut 3 aastat tagasi, kus ma Careli esmakordselt Pariisi tõin ja me oma päevi samuti tihtipeale Montmartre’il lõpetasime. Ühel korral ronis laternaposti otsa mustanahaline mees, kes seal väga osavalt jalgpalli põrgatas.. Selle meenutuse pealt tabas mind tõeline déjà-vu, sest paar hetke pärast seda, kui mulle see pallikunstnik meelde tuli, kribis sama laternaposti otsa taas üks mustanahaline, põrgatas palli ja tegi muid vigureid. Ajalugu elustus otse silme ees! Oli see siis sama mees või keegi teine.

ipod 015

Too õhtu oli ühtlasi viimane, mille praeguses elus 39-aastasena veetsin. Täpselt südaööl keeras ette uus number. Ning mul oli tõeliselt hea meel hommikul ärgata Kristi ja Careli sünnipäevalaulu peale. Tuli 40 aastat oodata, et päriselt ka üleslaulmist kogeda 🙂 Tavaliselt olen olnud selleks ajaks ammu ärkvel, kui õnnitlejad tulevad.

Kuna kooki on meie kodus olnud viimasel ajal rohkem kui küll, olid Carel ja Kristi valmistanud sellise armsa puuviljavaagna 40 küünlaga. See pilt siin on tehtud küll juba pärast küünalde puhumist:

ipod 018

Rukkililled korjas Kristi ise Seine’i äärest. Carel aga meisterdas oma imelised lilled hoopiski paberist. See on tore, sest nii säilivad nad kaua.:)

ipod

Ja siis veel kingitused, mis olid imearmsad ja läksid mulle otseteed südamesse. Õhtupoole pidasime koos Kaiaga, kellel samuti sel päeval 40 aastat täitus, oma pidu pargis ja sinna tuli veelgi kalleid sõpru. Ma poleks osanud soovida toredamat päeva! Tavaliselt tähendab ju südasuvine sünnipäev seda, et kõik on puhkusel ning kuhugi laiali ja ära sõita jõudnud, juba lapsepõlves tuli mul  leppida sellega, et minu sünnipäeval olid kõik sõbrad maal vanaema juures. Ja nüüd äkki nii palju kalleid inimesi ja toredaid üllatusi! Ma olen väga õnnelik.

Võtsin parki kaasa oma 2 viimast koolis tehtud kooki – śokolaadi-pistaatsiarulli ja Alhambra. Vastukaja oli enam kui positiivne ning sain palju komplimente. Eriti rõõmustas mind üks Kaia külaline, prantsuse arhitekt, kes on tihti Eestis käinud ja julgustas mind oma äri avama.:) 

Pärast piknikku pargis läksime Careli, Kristi ja Atsiga veel Champs-Elysées’le, et saada osa 100. Tour de France’i viimasest etapist. Rahvast oli palju, aga õnneks siiski mitte nii palju kui 14. juulil.

ipod 022

Ratturid kimasid edasi-tagasi Triumfikaarest Concorde’i väljakuni. Kõikjale olid paigutatud suured ekraanid. Meeleolu oli elev. Tuli meelde jalgpalli MM 1998. aastal, kui ma töötasin giidina ja oma grupiga samuti just finaali ajaks samasse kohta sattusin. Seekord kired siiski nii lõkkele ei löönud. Sai rahulikult nautida madalat õhtupäikest. See kuldne kera on siin viimased 3 nädalat olnud palav nagu Aafrikas, aga õhtuti ta mingil määral leebub ning siis on elu erakordselt nautimisväärne.

ipod 042

ipod 046

Rubriigid: Kokakool Pariisis, Pariis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s