Madeleine’id, õunapirukad ja palmipuud

Koolis käies lendab aeg kiiresti ja millekski muuks aega ei jää. Eile ja täna on jälle sellised päevad, kus hommikul kaheksaks kooli ja õhtul pool kümme koju. Kuna mina olen sel nädalal üks kahest assistendist, siis lähen mina veel natuke varem ja tulen veel natuke hiljem. Jumal tänatud, et minu korter Georges Beuret’ tänaval asub koolile nii lähedal, et jõuan kohale vähem kui 5 minutiga. Nii mõnigi meist peab koju sõitma 30-40 minutit metrooga ja see on juba otseselt uneaja arvelt.

Päeval on meil muidugi ka üks mõnetunnine paus, kus saab käia söömas ja natuke puhata. Näiteks eile oli meil see paus peale ühte demo ja praktikat, ehk siis jõudsin koju kella 15 paiku. Tunne oli aga selline, nagu oleks juba õhtu käes, sest koolis veedetud 8 tundi olid hästi intensiivsed. Siis ma lihtsalt magasin kodus paar tundi ja läksin poole seitmeks kooli tagasi.

Nüüdseks on mulle meelde jäänud ka grupikaaslaste nimed, näod ja riigid. Rahvaste kaleidoskoop missugune: 2 Austraaliast, 2 Hong Kongist, siis veel Singapur, Honduras, Brasiilia, USA, Bangladesh. Euroopat esindavad peale minu Virginia Hispaaniast ja Jelena Venemaalt.

Aga nüüd siis selle juurde, mida me vahepeal õppinud oleme.
Eile jätkasime Prantsuse klassika lainel – programmis olid kuulsad madeleine’id, mille Proust kirjutas kirjandusajalukku oma romaaniga “Kadunud aega otsimas”. Nimelt on seal üks koht, kus nende küpsetiste lõhn ja maitse vallandab tegelasel terve lapsepõlvemeenutuste ahela. Prantsuse keeles tähendabki “Prousti madeleine” seda, kui mingi lõhn, maitse või asi tekitab võimsa déjà-vu tunde.

Madeleine’ide ajalooline päritolu ei ole päris selge. Ühed allikad väidavad, et seda teokarbikujulist keeksikest küpsetas 1755. aastal esimesena Baumonti markiisi teenija Madeleine Paulmier hertsog Stanislas Leszczynskile. Teiste allikate järgi ulatub selle küpsetise päritolu aga Santiago de Compostella palverännu algusaegadesse, kus keegi Madeleine’i nimeline tütarlaps neid keekse palveränduritele teokarbi sees küpsetas. Teokarp on ju teatavasti selle palverännutee sümbol.

Olgu kuidas on, demol näitas meile nende keekside valmistamisnippe Chef C. Lisaks olid kavas puuvilja- ja sidrunikeeks. Praktikal pidime meie tegema ainult kahte esimest.

Siin siis valik Chef C. loomingust:

Madeleine'id

Madeleine’id

Sidruni- ja puuviljakeeksid

Sidruni- ja puuviljakeeksid

Järgnenud praktika oli seni mu kõige lemmikum. Seda viis läbi chef Tranchant. Milline mäekõrgune kontrast Chef O. ja Chef CO praktikatega! Kõik töötasid rahulikult, vaikselt, hea tujuga. Chef ei kisendanud, ei karjunud, ei loopinud asju, tema häält ei olnudki kordagi kuulda. Ta käis vaikselt ringi, aitas siin-seal, põhiliselt jälgis eemalt. Mõjus väärika ja väljapeetuna. Miks ei võiks kõik chefid sellised olla?!
Kui tulla sellisesse kooli õppima, sest tegelikult justkui eeldaks, et kõik chefid ongi sellised – asjatundlikud, korrektsed ja sõbralikud. 

Pole muidugi mingi eriline üllatus, et selles rahulikus õhkkonnas töötades said eranditult kõik suurepärased tulemused. Kõikidel kerkisid madeleine’id täpselt õige kühmuga ning puuviljakeeksid nägid samuti head välja. Lõpetasime ettenähtud ajast tunduvalt kiiremini ning viimane veerand tundi kulus koos chefiga pilte tehes. Ta oli nii tore, et muidugi tahtsid kõik temaga koos poseerida. Minul jäi kahjuks fotokas sellesse tundi kaasa võtmata.

Minu seekordne toodang:

Merle1 1884

Merle1 1887

Merle1 1888

Õhtul oli meil veel üks demo, järjekorranumbriga 5, kus chef P õpetas tegema lehttainast ning valmistas õunapirukaid (chaussons aux pommes), elevandikõrvu (prantsuse keeles palmiers – “palmipuud”) ja vaarikamoosiga ruudukesi (pailles aux framboises).
Lehttainast olen ma varemgi teinud, aga üldiselt ikka rohkem lapsepõlves ja nooremana, kui poest külmutatud lehttainast veel saada ei olnud. Sest tegu on ühe ajamahukama tainaga üldse, palju mugavam on seda poest osta.

Chef P. eileõhtune valik siis siin:

Merle1 1893

Merle1 1894

Kõikidesse nendesse küpsetistesse läks muidugi tohutu kogus võid, nii et demoruumi õhus oli võimolekulide arv kindlasti rekordilähedane.
Demo lõppedes jagatakse palad taldrikutele ning igaüks peaks igast asjast vähemalt ühe ampsu proovima, ülejäänud on lubatud soovi korral ära visata. Panen tähele, et seda lahket lubadust kasutab meist enamik – peaaegu kõik maitsevad vaid imevähe ja tühjendavad siis oma taldrikud prügikasti. Ma ise tunnen ka, et mulle piisab täiesti vaid vaatamisest.

Sellel pildil on Chef P koos meie tõlgiga:

Merle1 1896

Täna hommikul oli siis kohe praktika, kus tuli valmistada õunapirukaid ja palmier‘sid. Juhendajaks üks uus Chef, kelle nime ma praegu öelda ei oska. Chef oli täitsa talutav, ehkki nagu ikka, olid temalgi täiesti uued ja omalaadsed nõudmised. Vast ehk kooli lõpuks oleme suutnud meelde jätta, kuidas iga chefi arvates miski asi olema peab. See chef ajas hirmsasti korda ja kiirust taga, iga käeliigutus ja samm pidi olema eesmärgipärane ja mõtestatud. Õnneks ma olin üks esimesi, kes kõigega valmis sai ning chef jäi ka tulemusega rahule.
Siis siis minu palmipuud:

Merle1 1897
ja siin õunapirukas, väga nämmad:

Merle1 1899

Nüüd tunnike puhkust ja tagasi kooli.

Rubriigid: Kokakool Pariisis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s