Kapsatainas

Täna oli meil koolis kapsatainapäev.:) Nimelt on keedutaigen prantsuse keeles “pâte à choux“, mis tõlkes just niimoodi kõlab. Põhjus muidugi selles, et väikesed keedutaignapallid, nt profiteroolid, meenutavad oma kujult Brüsseli kapsast.

Hommik algas tegelikult hoopis kahe teoreerilise loenguga, üks piimatoodete ja suhkru ning teine hügieeni teemal. Selles ei kahtle ilmselt keegi, et prantsuse kondiitrikunst on üles ehitatud 2 sambale – võile ja suhkrule. See oli vist Julia Child, kes ütles, et ühegi asja sisse ei ole võimalik panna liiga palju võid. 🙂 Siin meil lähebki mõlemat ikka kilode kaupa. Arvestades, et tegu pole just tervisetoodetega, nimetas Chef C. end loengus naljaga pooles “rahvamürgitajaks”.

Peale teooriat toimus talveaias meie grupipildi tegemine. Võttis omajagu aega 42 inimest ilusti pildile sättida. Selleks, et kõik ikka peale mahuks, pidi fotograaf oma objektiiviga palmide vahele pugema. Siis veel koogilaualt mõni amps “Ooperikooki” (imemaitsev!) ning oligi aeg tänaseks demoks, mida  taas viis läbi Chef C.

Kavas olid kaks kooki Prantsusmaa klassikast – Saint-Honoré ja Paris-Brest.
Esimese neist mõtles 1847. aastal välja Pariisis Saint-Honoré tänaval töötanud kondiiter Chiboust. See kook on muretaignapõhja ja keedutaigna kattega ning sisaldab ohtralt vahukoort. Midagi tõelistele magusasõpradele. Algne retsept nägi ette koogi katmist kreemiga, mida tema autori järgi nimetati Chiboust’ kreemiks, meie aga tegime vahukoorega. Keedutaignast pallikestega ääristatult näeb see kook välja üsna efektne ning vaatamata tohutule vahukoorekuhjale maitseb väikses koguses ka üllatavalt hästi.

Chefi tehtud 3 Saint-Honored pildil vasakul.

Chefi tehtud 3 Saint-Honored pildil vasakul.

Paris-Bresti autoriks oli aga 1910. aastal kondiiter Louis Durand, kes pühendas selle populaarsele jalgrattatuurile nende kahe linna vahel. Kook on rõngakujuline ja peaks meenutama jalgratast. Rõnga läbimõõt võib olla isegi kuni 50 cm!
Küpsenud ja kerkinud rõngas lõigatakse pooleks ning täidetakse pralinee-mousseline’i kreemiga, mis on edasiarendus keedukreemist.
Chef C oli täna uuenduslik, tegi osa kooke rõnga asemel S-tähe kujulised, värvis mousseline’i  kreemi pistaatsiakreemiga roheliseks ja pani täidisele juurde vaarikaid-maasikaid.

Merle1 1861

Demo sujus rahulikult peaaegu lõpuni, aga siis vigastas chefi assistent, kelle üleanne oli talle asju kätte anda ja musti nõusid pesta, ennast ootamatult noaga (ma ju rääkisin juba, et need noad on tõesti kõik ultra-teravad) ning verd lahmas nii, et sekundiga oli kraanikausi ees terve põrand verest punane. Kõik muidugi tardusid õudusest. Assistendile kutsuti kiirabi ja viidi haiglasse õmblemisele.
Chef sellest intsidendist eriti häiritud ei olnud, eks sellised õnnetused on siin koolis vist pea igapäevased. Demo läks peaaegu minutitki kaotamata edasi ja koogid jagati taldrikutele.

Pärast demo tuli joosta kohe üles praktikaruumi, et ise üks Saint-Honoré valmis meisterdada. Mina olin veel lisaks assistent ka. Kusjuures Virginia, kellega me seda koos pidime olema, täna üldse puudus.
Õnneks tuli Jeanne mulle appi.
Kuna Pariisis on praegu kohutavalt palav, sai mu Saint-Honoré koduteel sooja käes kannatada, aga põhimõtteliselt selline ta tuli:

Merle1 1858

Homme lähen õhtul Pedro sünnipäevale, siis on hea kohe kook ka kaasa võtta.:)

Rubriigid: Kokakool Pariisis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s