Esimene päev

Kõik ei pruugi ilmselt teada, mis kool see LCB täpsemalt on, nii et ma kirjutan siin nüüd natuke üldisemalt meie õppesüsteemist. Ehk tuleb kellelgil veel tahtmine siia kooli õppima tulla.:)
Cointreau perekonnale kuuluvas LCB Pariisis on võimalik õppida 2 suunal: cuisine ja patisserie, ehk siis laias laastus soolased toidud ja kondiitritooted. Mõlemal suunal on omakorda 3 astet, mis tavaprogrammis kestavad ca 3 kuud: base, intermediaire ja superieur. Kahel suunal on võimalik ka korraga õppida. Lisaks on igat astet võimalik läbida ka ca 4,5 nädalase intensiivkursusena, kus kiirendatud korras võetakse läbi kogu tavaprogramm. Materjalid on samad ja õppemaks samuti.
Õpitakse demode ja praktikate kaudu. Demo tähendab seda, et keegi chef (kõik kooli chefid on töötanud või töötavad mõnes Michelini tärniga restoranis) valmistab õpilaste ees mängleva kergusega ridamisi mitu toitu. Õpilased on juba esimeses tunnis  saanud õpimapi, kus on kirjas kõikide nende toitude koostisained. Seevastu retsepti tegevuskäik tuleb endal chefi jälgides ja tema näpunäiteid tähele pannes kirja panna. Esimestes ridades istujatel on see muidugi natuke lihtsam, aga tänu tööpinna kohale paigutatud suurtele peeglitele laes on chefi tegevus näha ka tagapool olijatele, lisaks on klassi külgedel ekraanid, kust samuti chefi jälgida saab. Chefid räägivad kõik muidugi prantsuse keeles, aga igal demol viibib alati juures ka tõlk, kes tõlgib nii chefi jutu kui õpilaste küsimused inglise keelde. Tundub, et prantsuse keele oskajaid on aina vähem – meie 42 inimese grupist vaid mõni üksik.
Igale demole järgneb praktikatund, kus õpilastel tuleb järgi teha üks toit demol nähtud nimekirjast. Näiteks täna meie teisel demol tegi chef Cotte liivatainaküpsiseid, mille valik oli üsna mitmekesine: “Teemant”, “Prillid”, “Nantes’i galetid,” “Bretooni galetid”, šokolaadikeerud, meie pidime praktikas aga tegema vaid “Teemantit”.

Minu esimene käeharjutus - küpsis Teemant

Minu esimene käeharjutus – küpsis Teemant

Nii demo kui praktikum kestavad ca 3 tundi või veidi kauem. Iga päev on neli algusaega (8.30, 12.30, 15.30 ja 18.30). Tunniplaanist paistab, et meie intensiivkursusel on iga päev 2-3 demo/praktikumi, päris nelja õnneks mitte kunagi.
Hügieenile pannakse koolis ülimat rõhku, igas praktikatunnis saab õpilane lisaks oma toidu hindele ka hügieeni hinde. Seda viimast võidakse alandada näiteks selle eest, kui kannad kõrvarõngaid, kui kokavormil on mõni detail (näiteks kaelarätt) puudu, kui riietel on plekk jne. Õnneks on minu kodu läheduses keemiline puhastus.

Jaki varruka taskus peavad kogu aeg olema ka puhas supilusikas, teelusikas ja kahvel. Seda muidugi selleks, et saaks demo lõpus chefi loomingut degusteerida. Ka see on kohustuslik. Lisaks kuluvad need lusikad marjaks ära talveaias, kuhu lauale saavad kondiitriõpilased jätta oma küpsetised, mida nad koju viia ei taha. Eks arusaadav ka, et kui olla siin Pariisis üksinda, siis iga päev tervet kooki ära süüa ei jaksa. Täna näiteks olid seal laual lausa jumalikud šokolaadi-besee-pistaatsiakoogid.  Ma ise kavatsen küll kõik oma saavutused koju viia, sest mulle on siia nii palju külalisi tulemas – esimesed juba homme.:)
Seninähtud chefid tunduvad kõik sellised omamoodi isiksused, võivad olla üsna tujukad, halvas tujus, nõudlikud, ranged, aga samas viskavad ka nalja ja teevad muud tsirkust. Chef Cotte näiteks täna hommikul esimesel demol oli üsna tõre, aga pärastlõunal juba hulga lõbusam.
Esimene demo (numbriga 0) oli pühendatud kondiitrikunsti põhiliste baasainete valmistamisele. Chef näitas, kuidas teha fondanti, pralineed, mandlimassi, martsipani, kohviekstrakti. Tema sõnul on need asjad, mida pagariärid eelistavad ruumi-ja ajapuudusel aina rohkem valmis kujul sisse osta.

Ruumipuudus annab tunda ka koolis ja seda eelkõige naiste riietusruumis. See on uskumatult tilluke ruum, kus ca 30 naist oma riided peavad vahetatud saama!! Igaühel on kitsuke kapp, kuhu peavad mahtuma kokariided, oma riided ja kogu see varustus, mis meile esimesel päeval anti. Ma ei kujuta ette, kuidas sinna talvisel ajal peaks mahtuma veel talvemantel & saapad?! Vaba ruum kappide vahel on mikroskoopiline, julgelt võib öelda, et vähemalt 3 korda kitsam kui näiteks ujulas & SPAs. Minu kapp asub kusjuures kõige tagumises nurgas – ühest küljest on see hea, sest selle kapi ees on ruumi ainuke pink, aga teisalt on sinna väljajõudmine kiirel ajal peaaegu mission impossible. Ma kavatsen hakata vähemalt 45 minutit varem kohale minema, et suurimat tunglemist vältida. Kuna tundi hilinemist ei tolereerita, siis pole võimalik kriitilisel ajal ka viisakalt oodata, kuni kaasõpilased riietuvad. Õhtul koju tahavad muidugi ka kõik kiiresti ja ühel ajal saada, eriti kui päevad on nii pikad – täna näiteks lõpetasime praktika kell pool kümme õhtul. Nii tuli mul kuidagimoodi riietuda enam-vähem ühel varbal balansseerides, sest ülejäänud napp põrandapind oli kaetud kaasõpilaste riiete, asjade, varustuse või kehaosadega. Võib-olla meeste pool on olukord lahedam, sest näiteks meie grupis on ainult 2 meest. Chefid seevastu on kõik mehed.

Kaasõpilastega tutvumiseks pole mul veel kuigivõrd aega olnud. Űldiselt paistab, et päris mitu inimest on minust tunduvalt vanemad. Näiteks üks ameeriklanna Jeanny, kes tuli kooli selleks, et valmistada häid toite oma perele, lastele ja lastelastele. Eelmisel aastal läbis ta samas koolis cuisine’i baaskursuse, nüüd siis patisserie ja kavatseb järgmisel aastal jätkata intermediate-tasemel. Nii et mitte kõik, kes sellesse kooli tulevad, pole suurte kutsealaste ambitsioonidega.

Venelanna Jelena oli hästi rõõmus, kui ma temaga vene keeles rääkima hakkasin. Űtles, et tunneb ennast koolis natuke eksinuna, kuna prantsuse keelt ei oska üldse ja inglise keelt võiks ka paremini osata ning et ma annan talle justkui turvatunnet juurde. Rääkis, et oli lapsepõlves Rakveres käinud.

Minu punased kokakingad said täna teenitult palju tähelepanu ja mitu inimest ütlesid, et need kingad meeldivad neile. Kui ma punaseid Birkenstocke Amazonis nägin, võitsid nad ka minu südame esimesest pilgust. Arvasin, et kõigil on nagunii mustad või valged kingad ja et punased kingad annavad hea võimaluse natuke isikupärasem olla. Ja tõesti – ega vist terves koolis rohkem punaseid kingi ei ole.:)

Lisaks kingadele eristusin ma tänases esimeses praktikas ka oma prantsuse keelega. Ma olin meie A-rühmas enam-vähem ainuke inimene, kes seda oskas ning chef Olivier’le avaldas see muidugi muljet. Chef pidi ise kogu aeg inglise keelt rääkima, aga minu poole (minu koht sattus kohe tema kõrvale) pöördus alati prantsuse keeles, uuris, kust ma pärit olen, kas ma olen varem selles valdkonnas töötanud jne.
Muidu oli see chef ootamatult karm, aga ega vist alguses teistmoodi ei saagi. Kord oli meil nagu sõjaväes – 2 minutit selle asja jaoks, 1 minut tolle asja jaoks, tööpind olgu kogu aeg puhas ja läikiv, laual ainult need asjad, mis parasjagu vaja, kõik muud tuleb toppida riiulitele, sahtlitesse või kasvõi külma praeahju. Igale korraldusele tuleb selge ja kõva häälega kooris hüüda “Oui, Chef!” või “Yes, Chef!”

Tegelikult see oli juba direktor, kes oma avakõnes seda kooli sõjaväega võrdles.:)

Nüüd aga magama, homme tuleb jälle reipalt rivis olla.:)

Rubriigid: Kokakool Pariisis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s