Seekordne pikk nädalavahetus möödus taas Pariisis, mis oli päikest täis ja kevadine. Sõidu peamine eesmärk oli sobitada tutvust väikese Elmariga, kes eelmisel aastal siia maailma tuli. Nagu oligi arvata, on tegu Pariisi kõige armsama väikese poisiga, kes ehk natuke meenutab Viplalat. Ühtaegu kelmika ja targa näoga ning oma vanuse kohta haruldaselt mõistlik. Olen kindel, et sellest päevast sai alguse meie aastakümnete pikkune sõprus.:)
Pariis aga, nagu ikka, pakkus ka omalt poolt küllaga ilusaid hetki. Kui nüüd teha siin kiire ülevaade käidud ja nähtud kohtadest, siis tuleb alustada La Defence’ist, mis meid reede hommikul täiesti kevadisel ilmel tervitas.
Meie viimasest käigust sinna pilvelõhkujate linnaossa on möödas varsti juba 3 aastat ning C. avaldas soovi see kõige suurem triumfikaar uuesti üle vaadata. Pariisi kolm triumfikaart on ühe sirge peal mõnekilomeetrise vahega – 25 m, 50 m ja 100 m kõrgune kaar. Enim tuntud on kindlasti keskmine kaar keset Täheväljakut. Kõrgeim kaar ei ole aga mõni lihtne ilu ega uhkuse asi, vaid lisaks ka täiesti praktilise kasutusotstarbega büroohoone. Kaare all puhub alati kõva tuul, mida tuuletakistuseks paigaldatud nn liblikas ainult pisut vähendada suudab.
La Defence on oma väljanägemiselt muidugi nii ebapariislaslik kui veel olla saab, aga omalaadne ilu on seal kindlasti olemas ning C. jaoks on see Pariisis isegi ehk üks lemmikumaid paiku, tänapäeva laps nagu ta on.
Aga ka Vana Hea Pariis ei ole kuhugi kadunud ning kuhugi pole kadunud ka jultunud tänavapoisid – Pariisi varblased. Nad säutsuvad reipalt pargiteedel ja puuvõrades ning on esimese märguande peale valmis nokatäie pärast lahingusse sööstma. Näiteks see seltskond siin Jumalaema kiriku kõrval pargis:
Jumalaema kirik saab sel aastal 850 aastaseks. Selleks puhuks on kiriku ette püstitatud puust vaateplatvorm pinkidega, kus on mugav istuda ja kirikut kõrgemalt imetleda.
Reede õhtul käisime kinos vaatamas “Eestlannat Pariisis”. See film jookseb praegu Pariisis kahes kinos korraga, meie käisime ühes väikses kohas Ladina kvartalis. Saalis oli üllatavalt palju inimesi, oma paarkümmend tükki kindlasti. Naerdi tihti ja kõvasti, ma ei tea, kas eestlaste jaoks seal filmis eriti midagi naljakat ongi, aga prantslased leidsid Raagi peidetud huumori üles. Mulle see film meeldis, ehkki natuke kippus venima ja mõned kaadrid olid ikka täitsa klišeed. Aga vähemalt piinlik ei hakanud ja lõpp puudutas hinge. Laine Mägi on suurepärane näitleja.
Laupäeva hommikul seadsime sammud kooli poole, kus mul suvel on plaanis õppima asuda. Tee peal põikasime Pierre Hermé makroonipoodi, et osta kaks maailmakuulsat makrooni Ispahan. Need hunnitud meistriteosed koosnevad roosilehtedest, litšidest ja vaarikatest. Ehkki maksavad väikese varanduse, on need ometi igat kulutatud senti väärt.
Pöörake tähelepanu suhkrukristallist veetilgale:
Koolis oli väga tore, saime väikese majaekskursiooni ning võisime viibida cuisine’i suuna demol, mida viis läbi Mr Beani teisikust Chef. Chef tegutses muljetavaldava vilumuse ja kärmusega, nii et ei kalal ega kanal polnud tema vastu mingeid šansse. Õhkkond koolis tundus hästi sõbralik, rõõmus ja üksteist toetav.
Laupäeva pärastlõuna möödus Kaia ja Kaia emaga Pompidous. Seal on praegu Herr Dali näitus, aga seda me ei näinud, sest järjekord tõotas vähemalt paaritunnilist paigaltammumist.
Seepärast piirdusime püsiekspositsiooniga alumistel korrustel. C. jaoks oli see esimene kord Pompidous sees käia ning mulle üllatuseks meeldis talle kaasaegne kunst märksa rohkem kui Louvre’i või National Gallery akadeemiline väljapanek. Kuna nad sel aastal on oma klassi kunstitundides eelmise sajandi kunstnikke üsna palju käsitlenud ja nende töid ja stiili jäljendanud, siis jätkus äratundmisrõõmu mitmes saalis. Näiteks Vasarely, kelle eeskujul tegid nad ohtrasti optilist kunsti:
või siis Delaunay:
Pühapäeva hommikul käisime loodusmuuseumis, mida samuti külastasime esmakordselt, nii et Pariisis meil ikka veel avastamist jätkub. Muuseumi ümbritsev botaanikaaed oli täis hommikusörkijaid ning raagus ukstega puudealleed kevadise taeva taustal täiesti hunnitud:
Loodusmuuseumis oli lisaks püsiekspositsioonile dinosauruste-teemaline näitus, mille peamine tõmbenumber oli elusuurune ja tõetruult hingav brontosaurus, 40 meetrit pikk.
Aga vaatamist oli palju. Mulle meeldis näiteks see loomade rongkäik, mis oli justkui piiblistseen “Loomad minemas Noa laevale”:
Meil on C-ga traditsiooniks kujunenud, et ükski Pariisi-reis ei saa mööduda ilma Champs-Elysees’l ja Peugeot’ poes käiguta. Nii seegi kord. Lisaks Peugeot’le põikasime ka Mercedese ja Citroeni esinduskauplustesse. Neis kõigis on väljas uusimad mudelid ja ideeautod. No näiteks selline:
Tegelikult oli kõige põnevam mudel aga hoopis natuke eemal tänavanurgal, kus seisis tibukollane Lamborghini, küljel reklaamkiri, et 20 minutit sõitu maksab kõigest 89 eurot. Uudistajaid oli rohkesti, aga kaubaks vist väga ei läinud.
multicolores 
