Käsitöönurk

Selle postitusega teeb minu blogi nüüd oma debüüdi käsitööblogide kategoorias.:) Olen juba aastaid imetlenud kaunist käsitööd oma lemmikblogides ja inspireerivates raamatutes ning unistanud ajast, mil mul lõpuks ka endal on aega ilutegemisele pühenduda. Paraku jääb seda aega justnagu aina vähemaks. Ehk kui kirjeldada olukorda Onu Fjodori ema kuldsete sõnadega, “jaksan peale tööd veel hädavaevu televiisorit vaadata”.

Aga selle-eest on mul laps, kes aeg-ajalt üllatab mind imeliste teostega. Tahaks nüüd mõned neist ka siia blogisse jäädvustada. Näiteks selle väga armsa vilditud kohvikannusoojendaja:

kohvikannusoojendaja

Esialgse vilditud tüki tegi ta valmis juba Kuressaare keraamikaringis (nad tegid seal vahel ka muid asju peale savikujude), aga siis see jäi tükiks ajaks sahtlisse seisma ja head ideed ootama. Ja see idee tuli! Pakkusin C-le, et ta võiks selle vormistada kannusoojendajaks – natuke kaunistusi peale viltida, siit-sealt tihendada, nööbid ja paelad kinnituseks õmmelda ja voilà – kunst oligi sündinud!

kohvikannusoojendaja2

Voodrit panna ma natuke aitasin, sest tema esimene kiht tuli pisut liiiiga suurte pistetega. Nii et voodrit on siin kaks kihti. Seda soojem kannul on!

vooder

Viltimistehnikas valmis ka lauakell. Õieti on tegu minu vana käekellaga, millel klaas mõranes ja mis seetõttu oleks peaaegu prügimäele rännanud. C. napsas selle viimasel hetkel omale, sobitas traadist karkassi sisse, viltis korpuse ümber ja nüüd kaunistab see mu töölauda.:)

kell

Veel oskab C. pärlitest väikeseid loomakesi meisterdada. Algas see hobi sellest, kui me ühelt kirbuturult ostime 50 sendi eest raamatu pärliloomade tegemise õpetustega ning paar poolikut karpi pärleid. Vist juba samal õhtul tuli meie juurde elama esimene kilpkonn. Nüüdseks on ta saanud endale paarilise ja veel terve hulga tibatillukesi kaaslasi, kes kõik elavad mu magamistoa raamaturiiulis.:)

pärliloomad

orav

Nii osava lapse kõrval ei saa ju ka ise käed rüpes istuda.. Õnnekombel on kolleegide hulgas teisigi käsitööhuvilisi, kes innustavad ja inspireerivad.:) Alustasin sellest, et läksin Ireniga heegeldamiskursustele.:) See toimus novembrikuu teisipäevaõhtuti ühes käsitööpoes. Õpetajaks oli poeomanik ja õpilasi peale meie veel 3. Enne kursust oskasin ma põhimõtteliselt heegeldada vaid kinnissilmustest salli, nüüd aga võin lõdva randmega teha näiteks lumehelbeid või sellise mandariini:

mandariin

Heegeldamine on hästi lahe ja lõdvestav, lausa teraapiline, nii et kindlasti on selles vallas veel hulk teoseid sündimas.:)

Siis jõudis järg eheteni. Eelmisel pühapäeval toimus meie köögis esimene prosside töötuba minu ja Liina osavõtul. Oo mis vahva ja loominguline tegevus!  Liinal õnnestus valmis saada 4 meistriteost, mina jõudsin 2. Esimeste katsetuste kohta tulid täitsa toredad.:) Nii et ka selles źanris on ilmselgelt järge oodata.:)

pross

pross2

Rubriigid: Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s