London, mu arm

London on nii äge linn, et seal võiks vabalt käia iga kuu või kasvõi iga nädal ning alati leiduks küllaga põnevat tegevust. Nii ei olegi imestada, et me viimase aasta jooksul juba kolmandat korda sinnakanti sattusime.

Eelmisel õhtul käisime Brüsselis vaatamas uut Asterixi filmi, mis sobivasti kandis alapealkirja “Päästke Britannia”. Seal oli ka Asterix sellest Londinumi-nimelist linnast suures vaimustuses ning ülistas vibe’i , hoogu ja energiat, mille kõrval Lutecia (Pariis) on kui unnesuikuv küla. Noh, vaatamata sellele, et minu ja C. suur lemmik on ka vana hea Lutecia, jääb London siiski ületamatuks reisisihiks. Kõik on seal lihtsalt niivõrd teistmoodi, kui ülejäänud Euroopas, olgu siis laheda kiiksuga või väärikalt väljapeetud. Sealveedetud päevad on alati megavärviline virr-varr ning saadud energiasüstist jätkub pikkadeks kuudeks. Londoni-külastust tuleks lausa arstide poolt välja kirjutada kurvameelsuse, apaatia ja jõuetuse korral.:)

Meil oli seal seekord aega 3 päeva ning selleks jätkus ilusti 3 peamise eesmärgi täitmiseks – käia ära Legolandis, 2 korda teatris ning uuendada sõprust oravapoistega.

Etendustest olin eelnevalt valinud välja “Lõvikuninga” ja “Ooperifantoomi”. Paraku olid mõlemad etendused välja müüdud, nii et mingitest allahinnatud piletitest ei olnud juttugi. Siiski jätkus mul taibukust minna pileteid küsima ka ühte teise kassasse Leicesteri väljakul ning sealt oli neid tõepoolest juurdehindlusega võimalik soetada. Tuli küll ca 10 naela alghinnale juurde maksta, aga vähemalt nägime oma soovitud etendused ära ega pidanud neid jälle kuhugi tulevikku lükkama. Üldse tundus, et Londoni teatrid praegu publiku vähesuse üle kurta ei saa, TKTS-kassas oli soodushinnaga pileteid ainult paarile etendusele ning ka täishinnaga üsna vähestele.

Lõvikuningal olid meie kohad teise rõdu eelviimases reas, nii et mitte just parim vaade, aga binokkel oli abiks. Selle etenduse põhiline trump on geniaalsed kostüümid. Sisu on selline lihtsakoeline, aga muusika ja dekoratsioonid korvavad kõik. Üks Lõvikuninga reklaamlause on ” See it once, remember it forever” ning eks see nii on. Kunstnik on ikka ülimat leidlikkust ilmutanud inimeste loomadeks muutmisel. Väikse ettekujutuse annab see treiler siin.

“Ooperifantoom” oli ka võimas. See on etendus, mis jookseb “Her Majesty” teatris juba 28. hooaega!

25. juubeliks tehti läbi põhjalik uuenduskuur, valmistati uued kostüümid ja dekoratsioonid, nii et kõik mõjus värskelt ja säravalt. Nagu “Shrekis” ja “Võlur Ozis” vajus siingi tehniliste võimaluste ja teostuse peale suu sügavalt lahti. Näiteks esimese vaatuse lõpus lendas laest alla hiiglaslik lühter..  Seekord olid meil õnneks ka väga head kohad, nii et elamus oli võimas. Isegi C. tunnistas, et täiesti võrreldav “Shreki” tasemega. Ometi me arvasime, et seda ei ületa miski.:)

Lisaks teatrile pakkus London kuhjaga muidki elamusi. Jõudsime käia pea kõigis oma lemmikkohtades.

Covent Garden oli juba jõuluehetes:

ning kuusepuugi juba püsti, hiiglaslikus potis:

Jõulutrall oli muidugi ka poodides täies hoos, siin näiteks dekoratsioonid John Lewise jõulukorruselt:

Ühel hommikul sattusime metroost välja tulema kohe Harrodsi kõrval. Üldiselt ma poodlemist vältisin, aga siis ei saanud ahvatlusele vastu panna – põikasime kiiresti sisse ja ostsime purgi jõulukakaod apelsiniga.:D

Hyde Parkis olid oravad oma parimas vormis, kohevad hallid talvekasukad seljas. Mõni oli nii julge, et ronis sülle ja pistis pea kotti, kui mandlit võimalikult kiiresti kätte ei saanud.:)

Oravate söötmine on alati üks parimaid hetki Londonis veedetud ajast. Sest tõesti, no mis saaks ühe elusa orava vastu?!

Reedese päeva olime planeerinud Windsoris asuva Legolandi külastuseks. Piletid sinna tuleks vähemalt nädal aega ette Internetist ära osta, siis saab 25% soodsamalt. Kohale saab nii, et rongiga Windsorisse ja sealt istuda ümber Legolandi eribussile või siis Green Line bussiga nr 702 otse Legolandi. See buss peatub Londonis ainult paaris kohas, nii et see ei pruugi olla kiireim võimalus, aga õnneks meie hotell sattus olema just Londoni Legolandi-poolses äärelinnas ja kohe nr 702 peatuse lähedal, nii et meile sobis see buss ideaalselt. Sõit kestis tund ja 20 minutit ning buss peatus kohe Legolandi sissepääsu ees.

Taas kord vedas meil ilmaga meeletult. Kõik kolm päeva säras pilvitus taevas päike. Ütle siis veel, et London on hall ja sombune – meie reiside ajal on ilm alati suurepärane olnud. Eriti oluline oli ilus ilm Legolandi päeval, nii et ma muudkui korrutasin, et küll ikka vedas ilmaga.:D

Meile oli Legolandi külastus esmakordne. Oleme küll Taani Billundisse sõitu mitu aastat planeerinud, aga kuidagi on see mõte alati soiku jäänud. Nüüd siis mõtlesin, et C. jaoks on tagumine aeg, sest pargi sihtrühmaks on 6-12-aastased lapsed. C.-l on viimasel aastal olnud hästi suur legode, K’nexide ja muude konstruktorite vaimustus – ta muudkui nuputab nendest uusi asju ja süsteeme, üks tuba on meil praegu näiteks iseliikuva lõbustuspargi all. Nii et Legoland oli C. jaoks täpipealt õige koht, kuhu minna.

Muide, Windsoris asub ka kuninganna residents, kus ta ta enamuse ajast viibida eelistab. Ehkki Legoland oli linnast tükk maad väljas, avanes selle nõlvalt kuninganna lossikompleksile ilus vaade:

Vaatamist ja imetlemist Legolandis jätkus – mida kõike ei anna ehitada nendest pisikestest klotsidest! Alates suurtest loomadest

kuni tervete linnade ja riikideni:

Siin näiteks Mont Saint-Michel Normandias. (Naljakas, päris mitu kolleegi olid just samal nädalavahetusel seda kloostrit Prantsusmaale vaatama sõitnud):

Tükike Belgiat – Leuveni raekoda:

Londonisse tahavad vist küll kõik tagasi tulla – Thamesi jõgi oli seal ligunevatest punastest pennidest täitsa punaseks värvunud:

Kuninganna tervitab rahvast Buckinghami palee aknal:

Ehkki novembrikuu, oli rahvast pargis uskumatult palju. Ei kujuta ette, mis seal veel suvisel tippajal toimuda võib! Popimates atraktsioonides oli hinnanguliseks ooteajaks märgitud 2 tundi!! Selliseid sabasid ei ole me isegi Disneylanis näinud.

Sellegipoolest saime päris mitmes kohas siiski käidud, sest olime juba enne avamist kohal ning alguses oli rahvast hõredamalt. Tore oli näiteks paadisõit läbi muinasjuturaamatu, kus legodest oli lavastatud stseene tuntud muinasjuttudest.

Ka dinosauruste maa oli täitsa vahva, ehkki nagu enamuse teistegi kohtade puhul, oli sõit hästi lühike, napilt minut või paar:

Atlantis oli omapärane – allveelaevaga sai laskuda suurde akvaariumi, kus ujusid ringi päris kalad, sealhulgas haid ja raid.

Kuna tegemist oli Halloweeni-ajaga, nägi kõikjal muidugi temaatilisi kaunistusi – puud oli dekoreeritud hõljuvate ämblikuvõrkudega, teerajad olid ääristatud kõrvitsatega ning siit ja sealt oli näha piilumas tonte ja tondikesi:

Natuke pahasti oli see, et novembrikuus läheb üsna vara pimedaks, juba poole 5 paiku hakkas hämarduma. Ehkki ametlikult oli park lahti kella 19ni, oli paljude atraktsioonide juures kiri, et need töötavad “‘til dusk” (hämarikuni) – valgustusele ei ole pargis rõhku pandud ning mis seal kottpimeduses ikka ringi tiirutada.

Nii jäi aeg tegelikult üsna napiks. Star Warsi maale me näiteks ei jõudnudki, C. mõningaseks kurvastuseks. Lohutuseks oli õnneks see, et kuna Legoland hakkas oma hooaega lõpetama (uuesti avatakse aprillis), oli õhtuks planeeritud etendus ja ilutulestik. Etendust me ei näinud (sest oli kottpime ning me ei seisnud õiges kohas), aga ilutulestik oli vägev. Seal oli palju selliseid rakette, mida ma kuskil mujal varem näinud ei ole, täitsa erilised ja teistmoodi. Ning ilutulestiku vaatamiseks olime lausa ideaalses kohas, nii et kokkuvõttes ilus elamus:).

Viimane päev Londonis oli eriti tihe. Jõudsime väga palju asju – koguni kunstimuuseumis käisime ära.:) C. algul küll natuke vaidles vastu, aga siis me leppisime kokku, et vaatame ära ainult 3 kuulsat pilti ning niimoodi oli muuseumiskäik täitsa tore. Ei pea seal ju ringi trampima, kuni jalad töntsiks ja silmad uduseks tõmbuvad, vaid kunsti võiks lapsele annustada väikeste sõõmude kaupa. Nii võtab ta seda hea meelega vastu. Järgmisel korral jälle 3 pilti. Seekord vaatasime Van Goghi “Päevalilli”, Renoiri “Vihmavarjusid” ja Vermeer Van Delfti teoseid. Vermeeriga ühes saalis oli ka Carel Fabritiuse 2 maali.:)

Järgmine kord siis järgmised maalid – õnneks on National Gallerysse tasuta sissepääs ning ei mingit saba.

Trafalgary väljakul nägime juba tuttavat lipujoonistajat, kellele eelmisel korral Eesti lipu joonistasime. Nüüd oli see tal juba ilusti ära õpitud:

Oma kõige esimesel Londonis-käigul sattusime puht juhuslikult Camdeni turule, mis meile mõlemale sügava mulje jättis ning mille putkast ostetud India pajarooga me mõlemad hiljem hea sõnaga meenutanud oleme. Seekord võtsime sinna uuesti sõidu ette. India pajaroad olid alles ja sama võrratud kui esimesel korral.:) Nii et seda turuputkat võin julgelt soovitada, kui on soov saada 4 naela eest suur ports ehedat Indiat.:D

Tiirutasime seal turu peal päris pikalt ringi – see on selline elav, keevaline, värviline, veits paheline koht.

Tõeline London ühesõnaga. Oleks tahtnud osta seda, seda ja seda, kuid tegelikult lahkusime vaid paari T-särgiga. Siiski ühe lumememme oleks pidanud ikka ka ära tooma… selline karakteriga tegelane oli..

Pühapäeva hommikul keeras ilm lõpuks vihmale. See muutis lahkumise natuke kergemaks.

Rubriigid: Inglismaa, Lastega tore minna. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s