Haag

Kui otsida Euroopas linna, kus oleks kaunis arhitektuur, puhtad ja korras tänavad, suured haljasalad ja parkmetsad, rikkaliku ja eripärase kaubavalikuga poed ning võrratu mererand, oleks Haag üks kindlaid esikohapretendente.

Veetsime seal neli päikselist päeva ning päris kindlasti ei jää see käik meil viimaseks. Tegelikult tahakski kohe praegu sinna tagasi.:) C. hakkas ka juba esimese päeva õhtul rääkima, kui kahju on tal sealt ära minna…

Nagu Amsterdamis, on ka Haagis palju maalilisi kanaleid ja rõõmsavärvilisi maju, kuid seal puudub kontingent, keda tõmbab ligi Amsterdami kolm märksõna – seksikaubandus, marihuaana ja gay-kultuur.

Ma ei ole veel üheski suurlinnas hinganud nii puhast õhku – tänu suurtele rohealadele linna keskel ning mitu kilomeetrit pikale rannajoonele on Haagi õhk värske ja mereline, metsa järele lõhnav.

Loodust oli seal palju ja mõnikord ka üsna üllatavas vormis, näiteks võis kesklinnas sattuda silmitsi iguaaniga:

Rannas püüdsid tähelepanu papagoid:

Uudishimulik haigur patseeris keset sõiduteed:

Kosklamamma haudus pesal:

Ja hiid-tuvi vaatas sisse hotelliaknast:

Hiiglasekasvu ei ole selles linnas mitte üksnes tuvid, vaid ka kastanipuud:

Nagu ikka, tegin enne reisi põhjalikult eeltööd ja valisin välja külastamisväärseid paiku. Neid on Haagis ja selle lähiümbruses sedavõrd palju, et pidime läbi viima perekondliku hääletuse ning jätma sõelale vaid kaks häält saanud kohad.

Tegelikult ei jõudnud me ka nendest kõiki külastada, sest ilm oli sedavõrd ilus, et eelistasime suure osa ajast rannas veeta.

Liivarand on Haagis suur ja ääristatud rannapromenaadiga. Seal võib imetleda selliseid naljakaid skulptuure muinasjututegelastest:

Mõned on suured:

ja mõned tibatillukesed:

Pühapäeval oli rannas Volkswagenite näitus. See sobis meile hästi, sest algselt oli meil selleks päevaks planeeritud automuuseumi külastus. Mis lükkus edasi ilusa ilma tõttu.  Nii saimegi autosid hoopis rannas uudistada.:) Põhiliselt põrnikaid:

ja kurvasilmsed väikebusse:

Aga ka VW luksuslikumaid mudeleid:

Otsapidi merre on ehitatud pikk rannahoone, kust pääseb eraldiseisvasse vaatlustorni.

Ronida andis kõvasti, aga vaade, mis tipust avanes, oli vaeva väärt. Imeline on vaadata merele ja nähagi ainult merd – ei ühtegi saart, ei mingit maariba ega neeme.

Laine on sealkandis kõrge, nii et päris ujumiseks see rand vist hästi ei sobi. Ja eks Põhjameri ongi selleks üsna jahe ka.

Aga jalgupidi C. seal siiski ringi solberdas ja ehitas veepiirile ka ühe võidukaare.

Rannaliiv on üldiselt peen ja hele, kuid kohati tihedalt väikseid merikarpe täis. Seda asjaolu kasutas ära ronkade vennaskond, kes maiustas karpidesse varjunud tigudega:

Käisime rannas ka sellises toredas kohas nagu GlowGolf. Ehk siis helendav minigolf pimeduses – helendavad ainult rajapiirded, augud ja golfipallid. Sinna minnes on soovitav kanda valgeid riideid, sest ka need hakkavad pimeduses helendama.

Muuseume on Haagis palju, erilist tähelepanu väärivad muidugi kunstimuuseumid – kes siis ei tahaks oma silmaga kaeda kuulsat „Tütarlast pärlkõrvarõngaga“. Muide, seda maali saab Haagis näha veel ainult nädal aega – seejärel siirdub ta 2-aastasele maailmaturneele USAsse ja Jaapanisse.

Meie valisime seekord C. soovil Escheri töid tutvustava muuseumi ühes kuninglikule perekonnale kuuluvas palees. Pean häbiga tunnistama, et sain Escheri-nimelise kunstniku olemasolust teadlikuks üpris hiljuti, C. on aga tema töid koolis näinud ja suur fänn. Veetsime seal muuseumis peaaegu pool päeva.:)

Tegemist on op-kunsti geeniusega, kelle töödes alati väike vimka või efekt. Proovige näiteks vaadata erinevaid värve järgmistel piltidel ja te näete, kuidas kaladest saavad konnad ja konnadest linnud ning inglitest kuradid.

Lisaks olid selles palees äärmiselt omapärased valgustid, igas ruumis erinev. No need on veel täitsa ok:

Aga mida arvata sellisest lühtrist?

Viimasel korrusel sai ka ise op-illusioonide loomisel kätt proovida. Nii et väga sobiv muuseum lapses kunstihuvi äratamiseks.:) C. soovil lahkusime muuseumipoest Op-kunsti tutvustava raamatuga. Hollandi keeles küll, aga pildid on ju peamine.

Peale Escheri käisime veel sellises toredas kohas nagu Madurodam ja veetsime ühe päeva võrratus romantilises Delftis. Aga nendest kirjutan varsti eraldi postituses.;)

Lõpetuseks veel üks pilt jahisadamast.

See oli selline hästi ehtne ja ehe sadam, mis meenutas mulle, et tegelikult kavatsesin ju peale keskkooli lõppu minna edasi õppima merekooli… kapteni abi erialale. Nii sai kirja ka minu koolilõpu paberitesse ning Westholmi poolt sain pidulikult lõpukingiks “Väinamere logiraamatu”.. 😀 Paraku sai takistuseks sellel seikluslikul teel hirmuäratav keemia eksam. Ma küll väga armastasin merd.. aga keemias olin tumba mis tumba.

Öhöh. Nii saigi minust filoloog. Aga vot selles Haagi sadamas ärkas see uinunud meremees minus jälle korraks üles. Ja pani endamisi jorutama Breli laulu Amsterdami sadamast.

Rubriigid: Holland. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s