Muusikakool 100

C. muusikakool, Académie de Musique Instrumentale de Schaerbeek tähistas sel pühapäeval oma 100. sünnipäeva. Sel puhul toimus Kuninglikus Konservatooriumis pidulik kontsert koos linnaosavanema vastuvõtuga.

Minu meelest on meil selle muusikakooliga väga vedanud. Brüssel on killustatud linn, mis koosneb üpris autonoomsetest linnaosadest. Enamikul linnaosadel on oma muusikakool. Kui me sügisel proovisime C.-le mõnes neist kohta leida, tuli nii WSLis kui WSPs leppida ootenimekirjaga. Kuna tegu on põhimõtteliselt tasuta muusikaharidusega (naeruväärne 15 eurot aastas), on tahtjaid palju ja erialaõpetajate juurde järjekorrad pikad. Mõlemas koolis öeldi, et kui käia üks aasta solfedžo ettevalmistuses, on järgmisel aastal klaveriõpetaja leidmisel žansid suuremad.

Aga meie ei tahtnud tervet aastat klaveris raisku lasta, kui ometigi sai see klaver Eestist kaasa toodud. Eratundidega jätkamise võimalus muidugi oli, aga üsna kulukas lõbu (20-25 eurot tund).

Viimasena käisime õnne katsumas Schaerbeeki muusikakoolis. Ja mis selgus! Selle linnaosa muusikakoolil on kolm filiaali ja üks neist kohe meie uue kodu kõrvaltänavas! Ei enam mingeid pikke rännakuid metroo, trammi või bussiga! Halleluuja.

Ja otsekui võluväel leidus seal C. jaoks koht ka klaveriõpetaja juurde. (Tõele au andes mängis selles õnnelikus juhuses rolli meie Eesti taust ja Venemaa kõrge renomee muusikamaailmas.;)

Nüüdseks on C. seal siis pea terve aasta käia jõudnud ning igati rahul. Kui solfedžo osas kostabki vahel nõrka protesti, siis klaverisse läheb ta alati hea meelega.

Kool on ise selline armsalt vanamoeline. Sissepääs on läbi hästi romantilise sisehoovi:

Välisuksest jõuab avarasse fuajeesse, mille seina kaunistab suurejooneline mosaiik:

Nagu enamus maju Schaerbeekis, on ka see koolimaja üsna viletsas seisus ja igatseb juba pikki aastaid remondi järele, aga on sellele vaatamata armas.:)

Paar sõna ka pühapäeval Konservatooriumis toimunud peost. Kontsert oli väga menukas – konservatooriumi 600-kohaline saal oli pilgeni täis ning paljudel tuli ka seinte ääres püsti seista või põrandal istuda.

Kuna saalis oli publik nagu silgud pütis, pidid lapsed pärast esinemist ootama kontserdi lõpuni tagaruumis. Tegelikkuses nad muidugi seal ei püsinud, vaid imbusid oma vanemate sülle või sättisid end loožide äärde põrandale. Lastekoor, mille koosseisus C. lavale tuli, astus üles kõige esimesena – olnuks ikka kurb küll pärast kogu kontserdi  – 3 tundi! – tagaruumis passida.

Kuna paljud väikeste laste vanemad ei pidanud lõpuni vastu, tekkis istekohti tasapisi juurde, nii et C. ei pidanudki väga kaua mu põlve peal kõõluma..

Õpilased esinesid pillirühmade kaupa, kusjuures kõik mängisid korraga sama lugu – nt 38 kitarristi esitasid kaks lugu, siis korraga 11 akordeonisti, 13 flötisti jne. Selline suurekoosseisuline esitus andis lugudele muidugi täitsa uue mõõtme.

Suurimaks üllatajaks olid vist harfimängijad, kes esitasid flamenkolugusid, olid vastavalt riides ja aeg-ajalt „¡Olé olé!“ hüüdsid. Värske ja originaalne lähenemine sellele lüürilisele pillile.

Klaveriõpilased üllatasid samuti – ettekandele tuli kaks J. Straussi marssi kahele klaverile ja 12 käele.

Õhtu kulminatsiooniks kujunes aga kantaat „Muusika“, mille oli kirjutanud muusikakooli direktor Philippe Verkaeren isiklikult ning mille teemaks oligi kooli ajalugu ning 100. aastane sünnipäev.

Rubriigid: Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s