Mmm… Šokolaadimuuseum

Šokolaad oma paljudes maitsenüanssides ei jäta ilmselt kedagi päris ükskõikseks. Mina vist ei kujutaks elu ilma šokolaadita üldse ette.:) Ei peagi ju sööma palju, aga üks väike tšillipipra või mustsõstralisandiga tükk on see, mis päästab päeva alati.

Seetõttu otse loomulikult ei saanud me jätta minemata Kölni šokolaadimuuseumisse. Oleme kunagi ühes pisikeses samateemalises muuseumis Brüsseli raekoja platsil juba käinud, aga Kölnis on mastaabid hoopis teised – meid ootas ees suur laevakujuline hoone, mis oli läbi mitme korruse otsast otsani šokolaadi täis.

Ooo! Juba piletikassade juures hõljus ringi jumalik lõhn ning piletiga anti kaasa väike šokolaadikomm.:) See oli tore sissejuhatus, et alustada rännakut läbi šokolaadi ajaloo.

Rahvast oli muuseumis palju, nii et kohati kippus nügimiseks, aga õnneks läks tagapool lahedamaks. Lapsi oli muidugi rohkelt, aga silma jäi näiteks ka seltskond nunnasid:

Kõigepealt räägiti sellest, kus kakaooad kasvavad, kuidas neid korjatakse ja töödeltakse, kuhu eksporditakse, milliseid vürtse lisatakse jne. Ei puudunud ka väike talveaed, kus kasvasid ehtsad kakaopuud:

Rahvaste šokolaaditarbimise võrdlusest selgus, et eestlased on üsna keskmised maiasmokad, süües inimese kohta 5,44 kg šokolaadi aastas. Edetabelit juhtisid üle 12 kiloga rumeenlased ja britid olid neil tihedalt kannul.

Tõeliselt põnevaks läks aga tagapool, kuhu oli sisse seatud täielik täisautomaatne šokolaadikommide tootmisliin. Kommide valmimisprotsessile sai algusest lõpuni kaasa elada. Esmalt segu:

Siis kommid tahkuvad:

Robot tõstab tahked kommid lindile:

Linti mööda sõites mähitakse nad kuldsesse paberisse:

Valmiskommid potsatavad kasti:

C. oli selle protsessi jälgimisest vaimustuses, tal pole varem kunagi olnud võimalust konveireilindi töötamist näha. Oli veel ka teine konveier, ümmarguste kommide jaoks:

Sealsamas kõrval oli suur šokolaadipurskkaev. Kaks töötajat olid pidevalt ametis sellega, et kastsid vahvleid sulašokolaadi ja jagasid külastajatele. Ma arvan, et C. sõi seal ära vähemalt viis vahvlit.

 

Teine korrus oli pühendatud käsitööšokolaadile. Seal sai tellida nimelise tahvli (mustast, valgest või piimašokolaadist) enda poolt valitud lisanditega. Võimalike lisandite loetelu oli pikk: kõikvõimalikud pähklid ja marjad, sidruni ja apelsinitükid, Haribo kummikarud… Need viimased olid loomulikult väga populaarne valik.:D Pärast tellimuse esitamist sai läbi klaasi jälgida, kuidas töötaja sinu portsu vormi valas ja kaussidest lisandid peale puistas.

Siis läks šokolaad 30 minutiks tahkuma ja saidki oma käsitöötahvli kätte. Maksis see lõbu 4.95.

Seni kuni tahvel tahkus, sai jätkata ringkäiku muuseumi teisel ja kolmandal korrusel. Väga ilusad olid näiteks vanaaegsed šokolaadiautomaadid.

Üks automaat oli veel praegugi töökorras ja väljastas väikeseid tahvleid ühe euro eest:

Kokku läks meil seal muuseumis kolme tunni ringis.

Lõpuks, nagu ikka –  muuseumipood. Oli seal alles valik! Sisse astusin küll kindla kavatsusega mitte midagi osta, kuna pidasin meie käsitöötahvlit juba piisavaks ostuks, kuid tegelikkuses väljusin suure kotiga.:) Enamjaolt küll kingituseks teistele.

Ma ei ole varem kuskil nii suurt valikut šokolaadi näinud! Seda oli seal igasugusel kujul ja vormis, näiteks šokolaadist CD plaat CD-karbis. Või siis selline komplekt vanaemale kinkimiseks:

Viimasel pildil on vaid väike valik meie ostudest koos kuulsa käsitöötahvliga – lisandiks kummikarud, mustsõstrad, apelsinitükid ja pistaatsiapähklid.:)

Rubriigid: Lastega tore minna, Saksamaa. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s