Brel ja Brüssel. Hommage Jacques Brelile

Kui rääkida prantsuskeelse muusika suurkujudest, siis Edith Piaf ja Jacques Brel on ilmselt nimed, mis inimestele kõige sagedamini pähe tulevad. Ehk küll nende hiilgeaeg jääb juba poole sajandi taha, on neist saanud ajatu klassika.

Ma arvan, et Eestiski on Brel üsna tuntud, vähemalt minuealiste ja vanemate seas. Seda suuresti tänu Lauri Leesile, kes tema lauludest omal ajal ETVs saate tegi, aga ehk mäletab mõni veel ka 2001. aasta Vanalinnastuudio revüüetendust „Brel“, kus nimiosas mängis Jüri Aarma.

Kõik, kes on kunagi prantsuse keelt õppinud, on kindlasti kokku puutunud vähemalt ühe Breli laulutekstiga. Olen isegi näinud õpikut, mis on tervenisti vaid tema lauludele üles ehitatud. 

Selles, et prantsuse keel nii paljusid inimesi võlunud on, ei ole Breli muusikal kindlasti mitte väike roll. Tema tekstid on sisukad ja sügavad, kohati traagilised, vahel naljakad, vahel poeetilised. Esituste hingestatus ja emotsionaalsus ei saa jätta ükskõikseks. Kui teda kellegagi võrrelda, siis vast Vladimir Võssotski kannataks võrdluse välja.

Omal ajal oli kogu meie keelekursus Breli lauludest vaimustuses. Tund ei olnud täiuslik, kui me vähemalt ühte tema laulu ei kuulnud.:)

Sellest on nüüd 20 aastat möödas. Vahepeal on paljugi muutunud, aga kui ma paar aastat tagasi jälle keeleõpetajana töötasin, katsetasin oma abituuriumiklassides ka Breli lauludega. Minu rõõmuks oli vastuvõtt väga positiivne. Tema tekstid lähevad endiselt korda, ka noortele.

Muidugi, tema mõistmiseks ei saa prantsuse keeles olla päris algaja. Ikka vähemalt paar aastat peaks enne keelt õppima.:)

Kuigi prantslased Breli enda omaks peavad, nagu paljusid teisigi välismaist päritolu suurkujusid, oli ta belglane ja tema sünnilinnaks Brüssel.

Siin sündis ta 8. aprillil 1929 Schaerbeeki linnaosas (kus meiegi praegu elame.:) Tema muusikukarjäär algas Brüsseli kabarees La Rose Noire, kuid tõeline edu ja kuulsus saabus alles pärast kolimist Pariisi 1953. aastal.

Oma hiiglasliku loomingu jõudis ta valmis kirjutada ca 15 aastaga, sest 1966. aastal tõmbus ta muusikamaailmast kõrvale, et tegeleda filminduse ja oma hobi – purjetamisega. Ta suri juba 49-aastaselt ning on maetud Hiva Oa saarele Prantsuse Polüneesias.

 

Arvestades, kui olulist rolli on Brel minu elus mänginud, on enam kui imelik, et jõudsime alles sel laupäeval tema muuseumi Brüsseli vanalinnas, mida haldavad tema järeltulijad.

Muuseum iseenesest on vaid paar väikest ruumi, kus võib näha mõnda videoklippi ja kuulata muusikat. Kuid huvitavam osa jääb sellest majast väljaspoole.:)

Nimelt pakub muuseum võimalust teha Brüsseli vanalinnas jalutuskäik mööda Breliga seotud paiku, teejuhiks kaart ning väike kõrvaklappidega vidin.

Selles vidinas räägivad siis Breli nüüdseks pensioniealised lapsed, naine ja muud temaga seotud isikud oma mälestusi, mis neile läbitavates kohtades Breliga seoses meenuvad. Näiteks viib tee mööda kõrtsidest, kus ta istuda armastas, tänavanurkadest, kus omal ajal toimusid saatuslikud kohtumised, küpsisepoest, mille küpsiseid ta Pariisis taga igatses…

A la Mort Subite - omal ajal võis siin Breli kohata

Juttude vahele kõlavad Breli laulud. Needki on valitud läbitavate kohtadega kokkusobivaks. Näiteks lemmikõrtsi juures kõlab õllelaul ja II maailmasõja mälestusmärgi juures sõjateemalised laulud.. Väga omapärane ja nostalgiline rada.

Kogu teekonna läbimiseks oli muuseum arvestanud 2 tundi ja 40 minutit. Meie tegime selle läbi küll pisut kiiremini, sest ilm oli jahedavõitu.

Aga igal juhul meeldejääv kogemus. Breli-sõpradele soovitatav.:)

Rubriigid: Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s