Eelmine nädalavahetus möödus taas Luksemburgis, eesti laste laululaagris.
Kohale tuli 46 last, Belgiast ja Luksist enam-vähem pooleks. Lapsed olid uskumatult tublid ja said selgeks keeruka pooletunnise programmi koos liikumisega. Eks oma osa selles suurepärases lõpptulemuses oli ka kahel karismaatilisel koorijuhil. Lastel on ikka kõvasti vedanud, et siiakanti on sattunud inimesed, kellel on tahtmine ja oskus seda lauluvankrit vedada. Loodetavasti saab teoks ka Laulupeole minek 2014. aasta suvel.:)
Emotsioone jagus sellesse mõnesse päeva küllaga. Nimelt kohtusin laululaagri skaudimajas üle 10 aasta tagant oma kooliaegse pinginaabriga. Olles vahepeal abiellunud, tuli ta koos mehega külla mehe tütrele, kes elab samuti Luksemburgis ja oli seotud laululaagri korraldamisega. Inimene, keda sa ei ole Eestis kümme aastat näinud, jalutab nagu muuseas pool 10 õhtul sisse skaudilaagri uksest Luxembourgi äärelinnas. Kui see ei ole ime, siis mis on?
Sel ajal, kui lapsed laagrielust rõõmu tundsid, oli mul 2 puhkepäeva. 🙂 Kasutasin aega otstarbekalt ja käisin ühe eestlase kodusalongis juuksuris. Seejärel tegime Margiti ja Valloga linnaekskursiooni. Käisime nendes nurkades, kus eelmine kord käimata jäi ja nägime kindlusmüüride mastaapseid renoveerimistöid.
Pühapäeval külastasime moodsa kunsti muuseumit Mudamit. Seal oli palju valgust ja avarust.
Huvitav oli Sarah Sze detailiderohke ja pisiasjadeni paigas installatsioon „Fixed Points Finding a Home“:
Ja siis üks purskkaev, kus vee asemel voolas tint:
Pärast laagri lõppu tegime ka C.-ga väikese tiiru linnapeal ning põikasime Loodusmuuseumisse. See oli väga armas väike muuseum, just paraja suurusega, et jõuaks tunni ajaga ringi peale teha. C-le väga meeldis.
multicolores 