Metsas

Laupäeval sõitsime metsa. See on kohe Brüsseli külje all ning sinna saab trammiga.

Ehkki osa puid on oma lehed juba langetada jõudnud, oli mets siiski veel kaunites sügisvärvides. Raagus võrad lisasid õhulisust ja läbipaistvust.

100 aastat tagasi istutati see mets kuningas Leopold II korraldusel ning väidetavalt leidub seal üle 400 puuliigi, sealhulgas uhked sekvoiad.

Meie seekord sekvoiasid üles ei leidnud, see-eest leidsime araukaariate salu. Need on nii veidrad, otsekui polekski päris. Ühel olid küljes ka pontsakad käbid.

Inimesi oli metsas palju, kuhu ka ei vaadanud, kogu aeg oli keegi kaadris. Hästi mõnus päikseline pärastlõuna oli muidugi ka, metsaretkeks ideaalne ilm.

Jalutasime tunnikese ning ehkki see oli tegelikult täitsa tsiviliseeritud paik, nimeliste teedega ja puha, kadus suunataju ometi vahepeal sootuks ära. Nii juhtuski, et välja tulles ei olnud me üldsegi mitte Tervureni servas nagu plaanitud, vaid hoopis ühes teises linnas nimega Jesus Eik. Sellest linnast muidugi mingit trammi Brüsseli poole ei läinud.

Õnneks oli metsaservas kohe ka kaart, mille abil sai selgeks, et Tervuren koos trammipeatusega asub täpselt teisel pool metsa. Oli valida, kas lähme ringiga ümber metsa või otse risti läbi. Kell oli 17, mis novembrikuus tähendab seda, et kohe läheb kiiresti pimedaks. Siiski olime vaprad ja valisime otsetee.

Naljakas, et kui ma Eestis metsa pigem kardan ning pimedas ei läheks sinna mingi hinna eest, siis see mets seal tundus hästi soe ja sõbralik. Ta oli meie ümber nagu soe tekk. Inimesi rohkem näha ei olnud. Puude vahele hakkas tekkima udu. Läksime kiire sammuga ja C. rääkis muinasjuttu Hansust ja Gretest. Täielik pimedus sai meid kätte siiski enne, kui metsast välja jõudsime. Õnneks kostus eemalt juba kiirtee müha, mis tähendas, et ka trammitee ei saa olla kaugel.

Äkki nägime pimeduses liikumas 3 tulukest – sinist, rohelist ja punast. Kas metsavaimud ongi päriselt olemas? Aga ei – oli hoopis naine 3 koeraga, kelle kaelarihmadel tulukesed vilkusid. Väga praktiline leiutis öisteks metsaskäikudeks.:) Mul oli nendega kohtumisest hea meel, sest viimast inimest olime näinud juba tükk aega tagasi, enne pimeduse saabumist. Siis varsti mets lõppeski ja trammipeatus polnud ka kaugel.

Tundsin tänavalaternate valgusesse jõudes kergendust, kuid eemalt süsimusta metsamassiivi vaadates oli metsa soojus ja sõbralikkus minu sees endiselt alles.

Rubriigid: Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s