Suvi Eestis

Parem hilja kui mitte kunagi. Siit tuleb väike kokkuvõte Eestis veedetud neljast ja poolest nädalast, et see ilus suvi meelest ei läheks.

Kui alguses oli meil plaanis üürida puhkuse ajaks maja Korful või mõnel muul Kreeka saarel, siis mitme asjaolu tõttu jäi see plaan katki ning maandusime ikkagi Eestis. Ja jumal olgu tänatud! Ei ole paremat paika puhkamiseks kui suvine Eestimaa. Eriti kui on nii mõnusad ilmad kui tänavu. Tunnen siiralt kaasa mõnele kolleegile, kes pidid terve suve Brüsselis veetma – lakkamatu vihm, sooja paiguti vaid 14 kraadi ringis, sekka tormi ja äikest. See-eest juulikuine Eesti oli otsekui paradiisiaed ning kuumalaine augustikuus kirsiks tordil.Kuu ajaga jõudsime Eestile enam-vähem ringi peale teha – käisime Kuressaares, Kohtla-Järvel, Rakveres, Haapsalus, Pärnus ja Tartus. Tallinnas muidugi ka.

Isiklik lemmik on ikkagi Kuressaare.:)

Kuna meie üürilised otsustasid väga sobival ajal välja kolida, saime ennast sisse seada enda kodu pööningukorrusele. See on hetkel nimelt ainus möbleeritud korrus. No ja ärklikorrus on ju ülimalt romantiline, eriti kui sajab vihma ja läheduses on ohtralt häid raamatuid lugemiseks.

Lubasime endale luksust ja käisime Kuressaares palju väljas söömas, iga kord erinevas kohas. Varasemate aastatega võrreldes oli märgata positiivset edasiminekut, üldiselt jäime igal pool pakutavaga rahule. Eriti tahaks esile tõsta eelmisel aastal avatud Sadhu kohvikut Lossi tänaval.Omanäoline interjöör ja huvitavad väikese kiiksuga toidud. Kui Kuressaarde satute, astuge kindlasti läbi.

Peediburger kitsejuustuga

C. rõõmuks korraldati rannas sel aastal jälle laste linnalaagrit. See tähendas, et iga päev oli tal võimalus randa minna ning mängudest & võistlustest osa võtta. Auhindu jagus seal kõigile alati terve ports ning kogu see lõbu oli täiesti tasuta. Suurim tänu Kuressaare Noortekeskusele selle nii toreda ja vajaliku ettevõtmise eest!

Käisime ka Kammermuusikapäevadel – Itaalia kitarrikvarteti kesköine kontsert Kuressaare lossis oleks olnud suurepärane, kui selles võlvitud saalis oleks hingamiseks olnud natukenegi õhku, päev hiljem Mihkel Poll klaveril oli see-eest absoluutselt vaimustav.

C. isiklikku edetabelisse lendas komeedina etendus „Morten lollide laevas“, Ott Sepaga peaosas. Seda etendust kanti ette vanas sadamaaidas, mis on peaaegu otse meie maja kõrval. Nii kodu lähedal ei ole me seni veel kunagi teatris käia saanud. Etendus oli hästi lahe ja leidlik ja naljakas muidugi ka. Ott Sepp on täielik leid Eesti teatrimaastikul.

Kuressaare golfiväljakul oli sel suvel selline vahva kord, et lapsed said löökide harjutamiseks täiesti tasuta golfikeppe ja palle laenutada. Golf on C. kõige lemmikum mäng üldse ning muidugi kasutasime seda võimalust päris mitu korda.

Haapsallu sõitsime Valge Daami ajaks. See linn on absoluutselt võluv, selge see. Seal on taevalikult ilus rannapromenaad,

supermõnusad mänguväljakud, idülliline atmosfäär.Haapsalu kohvikud see-eest valmistasid mõningase pettumuse, sest eelmise korraga võrreldes olid toimunud muutused ja selgelt mitte paremuse suunas. Epp Maria vinoteek oli küll endistviisi armsa sisustusega, aga köögis toimetavad vist uued inimesed. Näiteks 8-eurose sooja kitsejuustusalati puhul väga ei tahaks oma taldrikult leida külmi ube otse konservipurgist.

Käsitöölaat, mis mulle 2 aastat tagasi väga positiivse mulje jättis, oli sel aastal samuti pisut kahvatum ja rahvast vähevõitu.Suurim pettumus tuli aga hilisõhtuselt Valge Daami etenduselt lossipargis. Nägime seda 2 aastat tagasi ning C. oli siis veel pikka aega vaimustuses. Nüüd, teist korda vaatama minnes selgus aga, et tegemist oli täitsa uue käsikirjaga – etendus oli palju lühem ja üldse mitte nii põnev kui eelmises versioonis.

Plusspoolele saab aga kanda malemängu lossihoovi hiigelväljakul. Sellel pildil mängib seal kabet üks prantsuse perekond:

31Pärnus olid tipphetkedeks Terviseparadiisi veekeskus ning hilisõhtune paadisõit Marvi paadiga merel. Paadi lukk oli küll jõudnud rooste minna ning võtmega seda lahti  keerata ei saanudki, aga soov merele pääseda oli nii suur, et kamba peale õnnestus meil üks ketilüli rauasaega katki nüsida. Seejuures pudises rauasaag tillukesteks juppideks.

No ja siis muidugi kanasalat Steffani juures – absoluutne Kanasalatite Kuningas. Ja seda vähem kui 5 euro eest!

37Supelsakstes ja Mahedikus käisime ka ning loomulikult rohkem kui ühe korra.:)

38Augustikuine kuumalaine tabas meid sobivasti just Pärnus. Rand oli selleks ajaks puhkajatest meeldivalt hõredaks jäänud, merevesi oli aga soe nagu vannis.:)

35Tartu-sõit sai ette võetud Ahhaa-keskuse pärast ning see oli igal juhul seda pikka sõitu väärt! Veetsime seal 7 tundi ning oleksime kauemgi olnud, kui sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Kuigi me oleme taolistes keskustes käinud mitmes paigas maailmas, on Tartu oma nüüd kindlasti meie lemmik. Hästi kodune ja sõbralik, toredate töötajatega. Teadusteatri etendus oli 100% lahe ning erinevad lastele pakutavad töötoad samuti hästi toredad. Need kõik olid piletihinna sees. Kahjuks kõige lahedamat töötuba – ehtsa seasilma prepareerimist – seekord programmis ei olnud, kuid C. käis ikkagi päris mitmes ja sai teha nii paberist planeedisüsteemi ja tuuleveskit, võtta endalt DNAd ning teha kummikarudest DNA-ahelat.Robotloomaaia näitus oli ka hästi vahva ja hariv. Kellel veel käimata, siis kindlasti minge!

Viimase nädala veetsime Tallinnas. Puhkuse kultuurišokiks sai Patarei-vangla külastus. Kristi, veel kord suur tänu meid sinna viimast! Ega ise poleks selle mõtte peale vist tulnud. Kahjuks jäi fotoaparaat sel päeval koju, mistõttu jäävad õõvastavad kaadrid siin blogis eksponeerimata, kuid igal juhul on need graveeritud minu mälusoppidesse. Tõeline maiuspala ekstreemturismi sõpradele, nii et kiirustage, huvilised, ja lunastage jutuka proua käest 2-eurone pilet, enne kui see lagunev hoone varisemisohtlikkuse tõttu suletakse. Lakoonilised pabersildid ustel annavad huvilistele teavet, millega siin omal ajal tegu oli – poomisruum, psühhiaatria, kummituba…

Tallinnas võtsime osa ka kahest suurüritusest. Dalai-laama esinemisest Vabaduse väljakul ja Vabaduse Laulust Lauluväljakul.

Enne Dalai-laamaga kohtumist käisime Harju mäel imetlemas liivamandalat.

Mandala ja värvilise liiva kotid

Nagu kõik sarnased tiibetlaste mandalad, pühiti ka see mõned tunnid hiljem kokku, tuletamaks inimestele meelde, et elus ei tohiks olla klammerdumist, ka kõige ilusamate asjade külge mitte. Mulle see mõte väga meeldib ja ma püüan ennast selles suunas kasvatada. Õppida lahti laskma ja edasi liikuma.

Dalai-laama kõnet sattusin kuulama otse Verekeskuse doonoritelgist. Sidemes käega palava päikese käes seismine ei olnud just kõige parem ajastus. Seepärast me päris lõpuni ei olnud ka.Vabaduse Laul sobis ideaalselt Eesti-puhkust lõpetama. C. sai kätte oma esimese isamaalis-patriootliku elamuse, kui teistega koos sinimustvalget lehvitas. Tal selline kogemus täitsa puudus seni. Pole ta, vaene laps, veel ühelgi lauluväljaku üritusel käia saanud, nii et nüüd oli selleks väga tänuväärne võimalus. Kõige rohkem meeldisid talle Kerli ja Islandi president. Esimesel olid lahedad sinised juuksed ja teine pidas oma kõne poolenisti täitsa eesti keeles. Õhupallid olid ka vahvad – neid jagati kõigile suurtes kogustes ning Eesti 20. sünnipäeva hetkel lennutati koos taevasse.Eestis oli nii tore, et väga kahju oli ära tulla. Natuke lohutas see, et kolleeg Toomas oli autoga lennujaama vastu sõitnud. Leidub veel häid inimesi siingi. Kassiga oli samuti rõõmustav taaskohtuda. Head kolleegid on tema eest siin vahepeal nii hästi hoolt kandnud, et täitsa nagu uue kassiga oleks tegu – pontsakas ja karv läigib nagu peegel.

Rubriigid: Kodumaal. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s