Jaanipidu

jaanituli1Laupäeval oli kohaliku Eesti kogukonna jaanipidu. Nädalajagu õigest kuupäevast varem, nagu kõik siinsed jaani- ja jõulupeod, et saaksid tulla ka need, kel plaanis pühadeks kodumaale sõita.

Belglastel endil jaanipeo tähistamise kommet ei ole. Peale eestlaste korraldavad siin oma pidu ka lätlased ja leedukad ning kuuldavasti ka rootslased, ehkki nemad tantsivad lõkke asemel ümber meiupuu. Jaanipeokohaks on siin tavaliselt mõni skaudilaager, sest Belgias ei ole eriti muid kohti, kus oleks lubatud lõket teha.

Mul on toredaid mälestusi ka mõnest Eestis peetud jaanipeost, kuid kõige vahvamad ja oma algsele ideele kõige lähedasemad jaaniõhtud on siiski just siin olnud.

Aasta-aastalt on pidude korralduslik külg aina paremaks muutunud, tegevust jätkub nii väikestele kui suurtele. Eks jaani- ja jõulupidu olegi ju ainsad üritused, mis kõik siinelavad eestlased korraks kokku toovad. Ligi paar tuhat eestlast töötavad siin ju erinevates süsteemides ja asutustes, mis omavahel eriti kokku ei puutu.

Kutsutud külalisteks olid sel korral ansambel Tuberkuloited ja õhtujuht Emil Rutiku. Veel samal hommikul ei oleks ma suutnud nende repertuaarist meenutada midagi muud peale „Lillekese rohus“, aga endalegi ootamatult avastasin end kontserdi ajal koos teistega lava ees kaasa elamas. Õhus oli nostalgiat ning mitte vähe, enamik laule pärines ju nii minu kui paljude teiste teismeliseajast ca 20 aastat tagasi.

Lapsed oli õnnelikud, et said lõpuks ometi vabalt ja ilma pideva vanemliku järelevalveta mööda platsi ringi joosta. Siin ei tohi ju alla 12-aastased tegelikult ühtegi sammu omapäi astuda. Nüüd siis selline õnnelik vaba õhtu. C. oli ülirõõmus, muudkui traavis koos teistega ühest metsanurgast teise, mängides küll luurekat, küll uka-ukat ning ütles pärast, et tal pole veel ühtegi nii toredat jaanipidu olnud.

No ja tal oli vedamise päev ikka küll: ostsin 5 õnneloosi piletit ning kui Emil Rutiku auhindu hakkas loosima, võitis C. neid koguni kaks. Kusjuures võidud tulid kohe üksteise järel. Nüüd siis on meil 2 nahkköites käsitsi tehtud paberist märkmikku, üks suur, teine väike. Väiksema märkmiku soovitas Rutiku tal mõnele tüdrukule kinkida, „sest sellest saab alguse suur sõprus“. C. nüüd mõtleb, kus ja kellele.:)

Vahva on olla peol, kus osalisi küll mitusada, kuid vähemalt pooled on nägu- ja nimepidi tuttavad. Kohe täitsa selline „oma küla“ tunne oli.:)

Rubriigid: Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s