Koaaladel külas

Eelmine nädalavahetus oli taas kord pikk – Nelipühade tõttu oli ka esmaspäeval vaba päev. Ühtegi kaugemat sõitu ei hakanud seekord ette võtma, sest neid on viimastel kuudel niigi palju olnud, küll aga käisime Plankendaeli loomapargis Mechelini lähedal.

Rong sõidab Mechelini 20 minutit. Seejärel tuleb raudteejaama kõrval Leuven-Dijle kanalil minna jõepraamile, mis viib loomaaeda umbes poole tunniga. Kusjuures praam on väga teemakohane – loomaaeda sõitsime sellise suure ninasarviku kõrval, tagasi tulles oli pardal sebra ja 2 kaelkirjakut.Plankendaeli park on üsna suur, ühe päevaga jõuab napilt kõik kohad läbi käia. Laste jaoks teeb asja põnevamaks see, et tegemist pole klassikalise loomaaiaga, kus ringi jalutada ja puuris viibivaid loomi vaadata. Puure seal muidugi üldse ei olegi, sest nagu kõigis kaasaegsetes loomaaedades, on loomadele antud mõnusad suured territooriumid, mis sarnanevad nende looduslikule keskkonnale. Lisaks aga leidub kõikjal ohtralt mänguväljakuid, Tarzaniradasid, parve- ja paadisõidu võimalusi, nii et laps ei jõua millestki tüdineda. Natuke vaadata loomi ja siis jälle mängida, ronida ja turnida. Vahva!

Kui loomadest rääkida, siis kõige kuulsamad asukad on seal muidugi koaalad. Pole just palju loomaaedu väljaspool Austraaliat, kus neid mõmmikuid näha saab. Plankendaelis oli neid nähtaval tervelt kolm. Kaks olid sügavas unes, aga üks tegi vahepeal silmad lahti, vaatas ringi ja sügas ennast tagumise koivaga. Kuna nad veedavad terve elu puu otsas, ei ole nende jalad kõndimiseks kohandunud ning sügamisel väändub jalg ette üpris kummalise nurga alt.

10Lugesime infotahvlilt, et ehkki nad näevad nii nunnud ja flegmaatilised välja, on nad kokku sattudes väga agressiivsed ja lasevad kohe oma teravad küüned käiku. Kui paaritumisperiood välja arvata, siis oma liigikaaslasi nad näha ei taha.

Edasi liiguvad nad oksi mööda ronides, kuid võivad ühelt oksalt teisele hüpates teha isegi kuni 2-meetrisi õhulende!

Koaalapoeg on sündides 2 cm pikk, ehk siis umbes keskmise viinamarja suurune. Edasi poeb ta ema kukrusse ja 6 kuud „järelküpseb“ seal.

Teiseks Plankendaeli uhkuseks on arvukad kaelkirjakud.

31Oma eluga on nad ilmselt rahul, sest 2 aastat tagasi tuli ka järelkasvu.

26Kaelkirjakupoeg on sündides 2 meetrit pikk ning kuna ema sünnitab ta püstijalu, tuleb tal sündides teha ca 2-meetrine õhulend. Praeguseks on väike tibu kasvanud selliseks:

3233Kõige arvukamalt elab Plankendaelis valge-toonekurgi. Neid on seal ligi sada, võib-olla ka rohkem. Kõik vabad postid ja korstnad on nende pesi täis.

38Kusjuures nad on täielikul vabapidamisel ja hästi julged, jalutavad suvaliselt inimeste vahel ringi ja vaatavad, ega mõnda suutäit ripakil ei ole. Paar tükki näiteks patseeris laste mänguväljakul.Kui keegi üldse suudab kurgedele arvukuses konkurentsi pakkuda, siis on need paksud tiigikalad. Vesi sõna otseses mõttes kubises neist. Tiikide kõrval on üles pandud automaadid, kus 10-sendi eest saab kalatoitu osta ning kui seda vette visata, siis kogunevad nad kõik pinnale ja ajavad oma tohutud suud ammuli.

375Vees oli ka paar parti. Suuruselt jäid nad selgelt kaladele alla ning tundusid seetõttu mõistetavalt üsna häbelikud.

Oma suureks rõõmuks nägime lõpuks ära ka punase panda, kes on üks C. lemmikutest. Sügisel Pairi Daizas käies otsisime teda kaua tulutult, kuid ta oli ennast nii osavalt puude vahele ära peitnud, et saba otsagi ei paistnud. Plankendaeli panda lasi ennast aga päris lähedalt imetleda.

42Sain hakkama ka paraja eneseületusega. Nimelt läksime ronima köisradadele, mis viisid üles puulatvade vahele. Kuna esimene rada oli päris lihtne ja üleval oli vahva jalutada, jätkus mul julgust minna ka keerulisemale. No aga see keeruline oli ikka tõesti keeruline.:D Ega ju maa pealt vaadates ei ulatu nägema, mis seal täpselt teha tuleb. Aga üles jõudes selgus, et kohati tuleb edasi liikuda nii, et ronid köiest lingu peale ning siis seal kiikudes vibutad ennast järgmise köie peale jne. Või näiteks tuleb astuda mööda kettide külge kinnitatud plaate, mis kõik jubedalt kõiguvad ja värisevad. Tagasi minna ka ei saanud, sest rada oli kitsas ja tagantpoolt turnis aina uusi inimesi juurde. Alles hiljem märkasin, et kõik lapsed olid ronima läinud isadega ja emad istusid all pinkidel. 🙂 C. oli igatahes uhke mu üle. Kui nüüd uuesti peaks minema, ega vist enam ei läheks.:)

Rubriigid: Avastame Belgiat, Lastega tore minna. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s