Taas kodumaal

No nii. Pärast ärasõitu eelmise aasta juulis ei läinudki tervet aastat, kui meid taas kodumaa pinnal näha sai. Oleks ehk tahtnud tulla varemgi, aga Eestimaa karm talv paistis siit eemalt liiga raske katsumusena.

Mai lõpp seevastu tundus piisavalt turvaline ka minusuguse külmavarese jaoks. Ning tõepoolest – kui esimesel päeval oligi natuke vilu ja tuuline, siis juba teine päev üllatas leitsakuga. Kohalike sõnul oli tegemist esimese tõeliselt sooja päevaga sellel aastal. Eesti kliima tundub aina rohkem kreeni vajuvat – ülikülm vaheldub ülisoojaga. 1. juunil näitas raekoja termomeeter igatahes üle 30 kraadi varjus:

IMG_0012Sõit kodumaale kodumaise lennufirmaga ei läinud sugugi nii libedalt kui oleks soovinud. Planeeritud väljumine kell 19.15 saabumisega kell 22.45 jäi ilusaks unistuseks. Kui check-in’i neiu hakkas minu ees seisvale daamile seletama midagi lennu hilinemisest ja departure time’ist kell 23.45, ei uskunud proua oma kõrvu ning kahtles, et küllap ikka ARRIVAL time’ist käib jutt. Mis oleks ju isegi tähendanud tunniajalist hilinemist. Aga ei – tehnilise rikke tõttu oli meie õnnis väljumine planeeritud justnimelt südaööks, saabumisega kella 3 paiku öösel.

Paraku osutus seegi prognoos liiga optimistlikuks. Sedamööda kuidas päike loojus, muutus lennujaam aina tühjemaks, pimedamaks ja vaiksemaks, muidu nii elav ja rahvarohke paik suikus teenitud ööunne. Ainsad elavad hinged, kes selles hämaruses visalt oma väljalendu ootasid, olid pinkidel tukkuvad Eestisse reisijad.

Lõpuks, kui lootust enam eriti polnudki, veeres lennuk siiski kohale ning poole 1 paiku öösel vedas oma rattad uuesti maast lahti. See tähendas siis, et saabusime Tallinnasse kell 4 hommikul. Sellega polnud katsumused aga lõppenud, kulus veel umbes tund (!), kuni leiti ja aeti üles inimesed, kes meile meie õnnetud kohvrid pagasilindile viskasid. Kuna ülejäänud lennujaam oli inimtühi ja kõik luugid kindlalt kinni, polnud unistel ja vintsutatud reisijatel ka kellelegi kaebama minna. Vähemalt sain siis nüüd ennast siin blogis välja elada.:)

Nagu ikka, on igal asjal ka oma hea külg. Kuidas muidu oleksime me saanud kogeda imelisi valgeid öid? 😀 Belgias neid ei ole. Aga nüüd – umbes poole lennu pealt oli näha, kuidas ida pool hakkab taevas valgeks minema. Nii umbes 3 paiku öösel. Pealpool pilvi oli see efekt eriti ilus. Kell 4 maandudes oli juba suur valge väljas.

Lausa kahju oli lõpuks kohale jõudes magama minna – nii ilus valge hommik ja akna taga õitsevad sirelid. Brüsselis on puud kõik ammu ära õitsenud. Nii et sel aastal saime kevadet kogeda kordusettekandes.:)

Viis päeva Eestis veeta on muidugi lootusetult lühike aeg, et kõiki ja kõike näha jõuaks. Aga eks juulis tuleme jälle.:)

Vist esimest korda elus nägin Tallinna täiesti kõrvaltvaataja pilguga. Kõik tema head ja vead olid justkui alasti. Kohati see emotsioon jahmatas. Et need teed on ikka nii auklikud ja tolmused, teenindus nii vilets, hinnad nii absurdsed, kontekstist väljas. Oli palju kurvakstegevat armetust, eriti kui mõelda, et tegemist on selle aasta Euroopa Kultuuripealinnaga.

Aga head ikka muidugi ka. Puht juhuslikult sattus meie külaskäik Vanalinna päevade ajale. See tähendas palju toredaid (vabaõhu)etendusi, muusikat, käsitööturgu. Käisime vaatamas päris mitut asja, millest enim meeldis prantsuse trupi “Une de plus” etendus “Kolm” Vabaduse väljakul. See oli selline prantslaslikult väljapeetud vaatemäng, sümbolistlik, detailideni paigas.

IMG_0016Vabaduse väljak on muide väga originaalselt dekoreeritud – laternapostid on mähitud sellistesse kootud sallidesse:Üldse on sümpaatne, et see väljak on lõpuks ometi jalakäijatele avatud ja muutunud autoparklast keskseks linnaruumiks.

Me ei piirdunud ainult Vanalinna päevade etendustega, vaid käisime vaatamas ka Pipi Pikksukka Estonias. Suurepärane töö! Kui ma võrdlen seda oma lapsepõlve Pipiga, mida sai vaatamas käidud vähemalt 10 korda (umbes 10 aasta jooksul), siis on see lavastus tuntav edasiminek. Palju häid leide nii lavastaja kui kunstniku poolt. Kusjuures ei saa mainimata jätta, et kunstnikuks on minu ammune sõbranna Riina.:) Kõige rohkem üllatas nimiosatäitja Ingel Marlen Mikk. Olin etenduse ajal kindel, et tegemist on 17-18-aastase neiuga, alles pärast avastasin Internetist, et ta on alles 12-aastane! Tugeva grimmi alt ei paistnud noorus välja. Väga andekas laps, mis ehk ei olegi üllatav, kui mõelda, kui mitu põlvkonda on olnud tema perekonnas juba häid lauljaid. Teiseks suureks elamuseks oli meie jaoks purjelaev Kajsamooriga sõit viimasel päeval. Soovitan seda kõigile, kes Tallinnasse satuvad. Laev väljub Vanasadama Jahisadamast (Old City Marina) iga päev kell 12 ja teeb Tallinna lahel kahe ja poole tunnise tiiru. Selle aja jooksul räägib kapten teekruusi taga põnevaid seiku meresõiduajaloost ning pootsman keedab kambüüsis imemaitsvat kalasuppi. Kes soovisid, said proovida purjede heiskamist ja rehvimist ning keerata rooliratast. Ilm sattus olema päikseline ja mõõduka tuulega, nii et see oli ülimalt ilus ja meeleolukas reis.

ka14Näiteks saime kaptenilt teada, et merisead on saanud oma nime selle järgi, et neid võeti vanasti laevadele kaasa meremeeste värske lihaga varustamiseks. Sest palju sa ju ikka soolaliha süüa jaksad, eks. Kuna merisead paljunevad hästi, tekkis liha sõidu ajal aina juurde, pealegi sai neid tappa parajate “portsjonite” kaupa. Kui suurt siga tappa, siis oleks ikka osa lihast sisse soolata tulnud.

Kapten

Haakriku kohta rääkis kapten ka ühe huvitava asja. Haakrik on teadupärast tormiga kaldale uhutud vara, mida rannarahval on õigus üles korjata. Paraku ei viitsinud rannarahvas pahatihti uut tormi oodata ja süütas kaldale valemajakaid, et laevu karidele meelitada. Meremehed küll üldjuhul päästeti, kuid on teada, et näiteks Kunda lähedal oli üks nunnaklooster, mille asukad ka usinasti valemajakaid süütasid ning nemad ei heitnud armu ka meremeestele.Viie päeva jooksul saime läbi proovida päris mitu Tallinna söögikohta. Käisime muuhulgas nii populaarses F-hoones kui Komeedis.

komeetMõlema kohta ei saa ühtegi halba sõna öelda, kuid kui Kajsamoori pootsmani lõhe-kooresupp välja jätta, oli meie kõige lemmikumaks toiduelamuseks Olde Hansa. Suurepärane toit ja eelkõige, suurepärane teenindus. Kusjuures hinnatase üsna vanalinna keskmine. Pole imestada, et see turistide seas nii armastatud kohaks on. Aga ka eestlased ise võiksid seal rohkem käia. Meie külastuse ajal oli terrass rahvast täis ning kostus kõiki Euroopa keeli, eesti keel välja arvatud. Omaette elamus on Olde Hansa keskaegne küünlavalgusega käimla. Küünal on täpselt poti kõrval, nii et peab olema ettevaatlik, et riided põlema ei läheks.:)Veel mahtus Elamuste Top 5 hulka kindlasti ka Apollo raamatupoe külastus. Võtsime sinna minnes targu seljakoti kaasa ning ikkagi saime kumbki ka kilekoti käe otsa. No mis teha, kui korra aastas Eestis raamatupoodi satud. 🙂 Hea, et lennukis päris ülekaalu ei tulnud. Siia tulles kaalus kohver 8 kilo, tagasi minnes 28. Kui pool leiba ja mõned kohukesed välja arvata, moodustasid ülejäänud 20 kilo raamatud.:) Põhiliselt C.-le, aga ma ise sain ka hulga väärt ja tarvilikku lugemisvara.

Kokkuvõttes oli väga tore reis. Jõudsime isegi korraks randa põigata. Rahvast oli murdu ning mitmed hullud isegi ujusid meres, kuigi minu meelest oli vesi külmem kui kraanist.

Kalleid sõpru ja sugulasi üle pika aja näha oli äärmiselt tore. Aitäh teile! Eks juulikuus siis jälle!:o)

Rubriigid: Kodumaal. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s