Teatrielamus

Ma pole veel rääkinud sellest, et oktoobri keskpaigas õnnestus mul vaadata ühte toredat etendust. Seni pole ma siinse teatri vastu väga huvi tundnud, sest parema meelega olen õhtuti lapsega koos ning talle oleksid prantsuskeelsed etendused veel liiga rasked jälgida. Seekord oli aga asjaolude õnnelik kokkusattumine, sest laps oli parajasti just mereklassis, kui üks kolleeg piletit pakkus.

Kolleeg on ise suur teatrisõber, kes on võimeline sõitma spetsiaalselt teatri pärast Hispaaniasse ning vaatama seal 5 etendust päevas. Sellesse Brüsseli teatrisse on tal ostetud 14-etenduse abonement, aga suure väsimuse tõttu oli ta eelmisel korral etenduse ajal magama jäänud ning ta kartis, et sel korral võib sama asi juhtuda. Nii ta siis andiski pileti ära.

Kuna see sattus just sobivalt õhtule, kus laps ööbis mere ääres, kasutasin rõõmuga juhust. Ning jäin väga rahule.

Tegemist on ühe väiksema teatriga Le Public üsna Brüsseli kesklinnas. Olivier Coyette’i näidend kandis nime “Sincerement” (“Siiralt”) ja mängisid Michel Kacenelenbogen ja Alain Leempoel. Mu teatrihuvilise kolleegi sõnul on tegemist kohalikus kontekstis tuntud nimedega.

 Kui ma saali jõudsin ja kohale istusin (esimese rea keskel ei ole ma seni kunagi istunud), märkasin, et siia-sinna oli toolidele asetatud paberilehti mingi küsimusega. Minu toolil oli näiteks: “Teile esitatakse võib-olla see küsimus – mis on teie jaoks väike õnn?”

 Etendus ise oli ilma läbiva süzeeta, improvisatsiooniline, filosoofiline, ühtaegu nii lõbus kui nukker. Kaks meest, vanad sõbrad Paul ja Bob, saavad kokku ja räägivad elust, meenutavad varasemaid seiku, vaidlevad, vihastavad, lepivad.. Vahetati mitu korda kostüüme, lauldi Sinatrat, näidati ekraanilt filmikatkeid, mis justkui rääkisid nende samade tegelaste elust.

 Alguses tundus mulle laval toimuv kuidagi hüplik ja eklektiline ning raske oli mõtet tabada. Lõpu poole sai aga aina selgemaks, et sõnumiks on nn “väikeste asjade” olulisus, oskus neid märgata, elada elu nii, et see ei läheks lihtsalt mööda, unistamise julgus. Natuke nagu sama meeleolu, mis “Amelie” filmis.

 Mis mulle aga eriti muljet avaldas, oli publik. Algusest peale oli publik etendusse kaasatud, näitlejad küsisid inimestelt seda ja teist, no näiteks minu kõrval istuvalt naiselt küsiti kella aeg-ajalt.:) Ja publik reageeris väga elavalt ja rõõmsalt. Ma ei kujutaks seda ette Eesti publikuga.

 Mingil hetkel läks Paulil ja Bobil jutt hirmude peale – no et mis on nende elu suurimad hirmud. Paul näiteks olevat terve elu kartnud, et kui ta saab 3-kuningapäevakoogis selle tüki, millesse on peidetud uba, tõmbab ta selle oa kurku ja lämbub ära.

Siis hakatigi uurima inimestelt, et mis on nende elus need “kõige” asjad. Ja kasutati selleks muidugi neid lehti, mis enne toolidele jagatud. Näitlejad tulid saali ja tuled pandi põlema. Igaüks kes tahtis, võis siis oma küsimuse kõva häälega ette lugeda ja kõik soovijad said sellele vastata. Seejuures tuli näitlejate improviseerimisvõime eriti hästi välja, sest nad püsisid endiselt oma karakterites ja kommenteerisid vastuseid väga vaimukalt.

 See oli tõesti väga lõbus õhtu. Pani imestama, et nii paljud tahtsid oma vastuseid öelda. Eestis ilmselt seda etendust lavastada ei saaks.:) Ma algul kartsin, et pean ka midagi ütlema, kuna istusin nii nähtava koha peal esimeses reas, aga õnneks kellegile otseselt näpuga ei näidatud. Küsimuste hulgas oli näiteks, et mis on olnud sinu elu kõige ilusam üllatus, suurim lapsepõlvesoov, parim puhkusekoht, suurim kulinaarne elamus.. no ja siis see, et mis on sinu jaoks väike õnn. Üks naine vastas, et õnn on vaadata oma lapsi magamas. Kõik olid sellest vastusest heldinud, kuni ta lisas: “sest siis nad ei karju”.

 Mulle see õhtu väga meeldis, sest sai heita pilgu nn tavaliste belglaste ellu ja kuulda, millest nad mõtlevad ja unistavad. Ega ma ju oma tööga seoses nendega üldse kokku ei puutu. Ja muidugi pani see ennast ka mõne küsimuse peale mõtlema.

Rubriigid: Elu Brüsselis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s